Kord elas mees, kes oli väsinud oma elust. Ta tundis, et tema koorem on liiga raske – pidevad kohustused, katkised suhted, sees kasvav rahutus. Ta tundis, et elu oli talle andnud risti, mida kanda, aga tundis ka, et ei jaksa enam. Ta lohistas seda oma järele, päevast päeva, mööda kivist rada. See kriipis maad ja […]
Lühilugu “Kui raskus muutub õpetajaks” Read More »
Oli kord rändur, kes otsis vastuseid.Ta käis templites ja töötubades, kuulas õpetajaid ja uuris raamatuid, kuulas mantrates kõlavat tarkust ja mediteeris vaikustes, mis lubasid valgust. Kõikjal öeldi talle, mida teha, kuidas hingata, mida süüa, keda armastada ja millal ärgata.Kuid ühel päeval, kui ta oli järjekordses külas, leidis ta end seisvat vana kaevu kõrval, mille juurde
Peegel, mis kuulas seestpoolt🌹 Read More »
Ta avas sahtli, mille sisu oli juba ammu unustuse hõlma vajunud.Siidpaberisse mässitud pakike.Seal sees – pitsiline, õrn ese, mille ta kunagi endale kinkis.„Eriliseks puhuks,“ oli ta mõelnud.Selliseks päevaks, mis tundub vääriv kogu ilu, mille ta endale lubada kartis. Aga see „eriline päev“ ei tulnud kunagi. Mitte sellepärast, et elu oleks olnud halb.Lihtsalt… see kulges. Kiirelt,
Nad kohtusid mitte ilutulestikus, vaid vihmasel pärastlõunal.Ei olnud suurt muusikat, polnud saatuslikku pilku üle rahvahulga.Oli lihtsalt hetk.Vaikne, tavaline… ja täiesti teistsugune. Temal oli hinge sees väsimus, mida ta polnud osanud nimetada.Temal oli naeratus, mis tuli sügavalt — mitte kerge, vaid kantud.Ja kui nad rääkima jäid, ei muutunud maailm valjemaks — see muutus vaiksemaks.Ja see oli
Inspireeriv lühilugu “Seal, kus ime puudutas”🌹 Read More »
Kõige köitvam naine ei karda olla tema ise.Ta ei kanna maski, mis sobiks ühiskonna ootustega, ei püüdle meeldida ega vastanduda, ta lihtsalt on – sügavalt, vaikselt ja väärikalt kohal. Ta ei otsi päästjat ega kroonitud rüütlit.Ta ei vaja luba säramiseks,ega ruumi, mille keegi talle loovutanud on – ta võtab ruumi ilma luba küsimata,sest tema kohalolu
Tõeliselt köitev naine🌹 Read More »
Oli kord kaks inimest. Nad ei teadnud teineteise nimesid ega nägusid.Nad ei elanud samas linnas ega jaganud samu radu.Kuid nende hinges tuksus vaikne teadmine – et kusagil on keegi, kellele nad on määratud.Keegi, keda nad veel ei tundnud, aga keda nende süda juba ootas. Üks neist armastas vaikust, metsa ja sõnu,teine helisid, värve ja vaikseid
Lühilugu „Kui aeg on küps“❤️ Read More »
Ta oli varem pingutanud, et meeldida. Naeratanud veidi rohkem, kui tahtis. Vaikinud, kui süda soovis rääkida. Tahtnud olla kõigile valguseks – isegi siis, kui tema enda tuli hakkas kustuma. Aga mida enam ta õppis iseend kuulama, seda vähem jäi ruumi teesklusele. Ta ei jaksanud enam kanda sõnu, mis polnud ausad. Ta ei suutnud enam seista
See, mis jääb aususe juurde🌹 Read More »
Lugu, mis põhineb sügaval mõttel: iga tõusmine tähendab ka millestki lahtilaskmist — mitte karistusena, vaid kui loomulik osa sisemisest kasvust. Ta ei tundnud end tugevana, kui ta edasi liikus.Ta ei tundnud end vaprana, kui lahti lasi.Ta tundis end… tühjana. Aga mitte katkisena — vaid nagu riiul, kuhu alles tuleb uus raamat.Nagu tuba, millest on viidud
Lühilugu „Iga tõus jätab jälje“🌹 Read More »
Ühel päeval leidis noor vares vana raamatulehe, mille tuul oli metsas okste vahele kandnud. Leht oli rebitud, poolik, aga seal seisis midagi tähtsat — midagi, mida vares lugeda suutis: „Targad tunnevad maailma seestpoolt.“ See lause pani teda särama. „Ma olengi nüüd tark!“ kraaksatas ta uhkelt. „Ma tean, mida targad teavad!“ Ta kleepis lehe endale tiiva
Metafooriline lugu “Varese sulg“🌹 Read More »
Franz Lehár oli helilooja, mitte filosoof ega kirjanik, mistõttu tema otseseid tsitaate on vähe, kuid siin on mõned autentsed ja talle omistatud mõtted ning mõned, mis on inspireeritud tema loomingust ja eluhoiakust: 🎵 Franz Lehári tsitaadid ja mõtteterad „Nüüd olen ma lõpetanud kõik maised asjad, ja ongi aeg.“ — Franz Lehár, oma elu lõpus „Ma
Franz Lehári tsitaate ja mõtteteri tema loomingust ja eluhoiakust Read More »