Mõnikord jääme elu keerdkäikudes toppama mitte seetõttu, et poleks teed, vaid seepärast, et oleme unustanud omaenda võimaluse suunda muuta. Me elame ajastul, kus valikute rohkuses võib omaenda sisemine vabadus jääda märkamatuks. Kuid igas inimeses peitub ürgne vägi — teadlikkus, et ta ei ole kellegi teise loo kõrvaltegelane, vaid oma elu looja. See lugu õpetaja ja […]
Tarkuse vahetus: Õpetaja ja õpilane ohvrirolli teemal Loe rohkem »
Filosoofide ja õpetajate tarkused: „Me ei saa valida, mida elu meile toob, kuid me saame valida, kuidas me vastame.“ — Epiktetos „Inimese suurus ei seisne selles, et ta ei kuku, vaid et ta tõuseb iga kord üles.“ — Konfusius „Ära lase kellelgi teisel määrata, kui palju valgust sa kannad.“ — Rumi „See, kes valitseb iseennast,
Armastus raamatute vastu on vaikne, ent sügav aare. Tõsi, raamatusõpru kiputakse vahel muigega vaatama — nagu vaadatakse neid, kes on armunud ülepeakaela, mõistusele vaatamata. Ja ehk ongi see õigustatud, sest kõik tõelised armastajad on natuke ebamaiseid. Ent raamatute armastajad väärivad pigem imetlust kui irooniat — nad on endale loonud elu, kus iga lehekülg võib olla
Vaikuse raamatukogu Loe rohkem »
Armastus</a></a> ei teki mürinaga. Ta ei vajuta uksekella ega nõua tähelepanu.Ta tuleb tasa – nagu hommikune udu põlluserval või esimene suits korstnast, mis näitab, et keegi on kodus. Esimene kiht on veetlus — pilgud, naeratused, tärganud soov.Teine on kõhklus — „Kas sina ka?“ „Kas mina tohin?“Aga kolmandas kihis… tekib midagi, mida vanaema nimetas „silmade ära
Armastuse kolmas staadium: Ainulaadsus – ainult sina selles maailmas🌿 Loe rohkem »
Iidne pärimustarkus ütleb: „Kui tuli kustub väljast, süüta see seestpoolt.“Selles loos ei räägita välisest väest ega võitlusest maailmaga. See on lugu sisemisest leegist, mis jääb alles ka siis, kui tuul puhub kõike muud minema. See on lugu tahtejõust – vaiksest, järjekindlast, südamest sündinud väest, mida vanad filosoofid kutsusid hinge vankumatuseks. See on lugu igale rändajale,
Pärimuslugu: Tahtejõu tuli kivide all🪶 Loe rohkem »
See lugu räägib kohtumisest, mis ei juhtunud juhuslikult. Teekäija ja Vana Naise vestlus ei ole vaid kahe inimese dialoog, vaid sügavam kohtumine eluõpetuse ja iseloomu allikaga. Vana Naine on sümbol – rahvatarkuse ja elu jooksul kogunenud teadmiste kehastus. Ta ei kehasta mitte ainult üht tegelast, vaid kogu seda vaikset pärimuse joont, mis ulatub üle põlvede
Pärimuse teejuht: Kui iseloom paneb jalad liikuma🪶 Loe rohkem »
Ära arva, et oled võõras selles majas,kus peetakse pidusööki tarkusest, vaimsusest ja loovusest.Sa ei ole kutsumata külaline – sa oled oodatud.Sinu kohalolu, sinu vaikne teadmine, sinu süda – need kuuluvad siia. Iga suur vaim – olgu ta luuletaja või teadlane, kunstnik, teekäija või ajaloolane – ei räägi ainult minevikule, vaid sosistab ka sulle.Nad ei loonud
Ärka, otsija – tarkade laua ääres on ka sinu koht❤️ Loe rohkem »
Vanad eestlased ütlesid: „Igal linnul oma laul, igal inimesel oma hing.” Ent kui lind hakkab laulma ainult teiste järgi, kaob tema enda viis. Nii elame me vahel elusid, mis ei kuulu meile – sest pelgame, mida naabrid ütlevad, mida külarahvas arvab, mida maailm otsustab meie kohta enne, kui oleme saanud end päriselt väljendada. On üks
Mugavustsoon on ruum, kus kõik on tuttav, turvaline ja kontrollitav. Seal puudub väljakutse, aga koos sellega ka kasv. Selles kohas ei ole eksimusi, kuid ei ole ka avastusi. „Mugavustsoon on ilus koht, kuid seal ei kasva midagi.“ – Anonüümne Mugavustsoon võib olla ajutine puhkepaik, aga kui jääd sinna pikemalt, muutub ta nähtamatuks vanglaks. „Mugavustsoon on
Postulaat: Mugavustsoonist väljumise tähendus Loe rohkem »
Meie esivanemad uskusid, et elu voolab nagu jõgi – vahel kiirelt, vahel vaikselt, vahel jääb sootuks seisma.Aga nad ei kartnud seda. Vaikus ja seisak polnud häda, vaid sõnum. Nad ütlesid: „Kui vanker toppab, vaata ratta alla, mitte taeva poole.“ Toppamine ei olnud neile mitte eksimus, vaid märguanne. Kui elu jäi seisma, usuti, et tuleb kuulata
Elutarkuse vahetus: Kui elu seisab – toppamise tarkus❤️ Loe rohkem »