Lühilood

Kord oli naine, kes elas imeilusas, kuid nähtamatus puuris. See puur polnud tehtud metallist ega klaasist, vaid sõnadest ja pilkudest, mis teda ümbritsesid. Tema partner oli meisterlik kunstnik, kes oli osavalt kudunud puuri armastuse, süüdistuste ja naeratuste segust. Päevast päeva tundis naine, et õhk tema ümber muutub raskemaks. “Kas ma olen tõesti nii nõrk, kui […]

Oli kord linnake, kus elasid inimesed, kelle südamed olid nagu majad – avarad, soojad ja täis elurõõmu. Kuid nende majade ümber liikus väikeseid loomakesi nimega Solvumised. Need olid esmapilgul armsad, karvased ja pealtnäha täiesti kahjutud olendid, kes lihtsalt uitasid ringi, otsides kohta, kus olla. Enamik inimesi lasi neil vabalt ringi liikuda, püüdmata neid kinni, ja

Elas kord tüdruk, kes armastas kõike sügavalt ja siiralt. Ta kiindus inimestesse, hetkedesse ja isegi väikestesse asjadesse, nagu raamatud, lilled ja mälestused. Kuid mida rohkem ta armastas, seda raskemaks muutus tema süda, sest ta kartis alati kaotada seda, millesse oli nii sügavalt kiindunud. Ühel päeval, jalutades läbi vaikse metsa, leidis ta puu all istumas vanema

Sri Ravi Shankar on kord öelnud: “Leidke armastus, mida otsite, leides esmalt armastuse enda seest.” Oli kord naine, kes kohtas kedagi erilist – meest, kes pani ta südame kiiremini põksuma ja kõhus liblikad lendama. Naine leidis end peagi mõtlemas, kuidas võiks oma käitumist ja olemust veidi kohendada, et jätta mulje, et ta on just see

Oli kord naine nimega Elen, kes tundis, et tema elu on täidetud pideva võitluse ja raskustega. Iga solvang, kriitika või halb sõna, mis tema suunas saadeti, jättis jälje tema südamesse. Ta püüdis alati end kaitsta – tõestada oma väärtust, selgitada oma tegusid ja võidelda oma koha eest teiste eludes. Kuid mida rohkem ta püüdis, seda

Elasid kord ema ja isa, kes armastasid oma lapsi üle kõige. Nad tegid kõik, et kaitsta oma lapsi maailma raskuste ja valude eest. Nad jälgisid iga nende sammu, õpetasid, kuhu minna, mida teha ja kuidas käituda. Vanemad hoidsid oma lapsi peopesal, mitte lubades neil komistada ega eksida. Nad uskusid, et see on tõeline armastus –

Oli kord naine, kes kartis üksindust rohkem kui midagi muud. Ta täitis oma päevad inimestega, töödega ja lõputute ülesannetega, et vältida hetkegi, mil oleks pidanud jääma üksi oma mõtetega. Talle tundus, et vaikuses ja üksiolekus peitub midagi tumedat ja ähvardavat – midagi, mida ta ei suutnud ega tahtnud näha. Kord, pärast pikka ja kurnavat päeva,

Elus tuleb vahel ikka ette, et meiega juhtuvad ebameeldivad, halvad ja valusad asjad. Enamikul juhtudel suudame me juhtunuga leppida, toime tulla ja pärast mõningast taastumist ja eneseleidmist saame me võrdlemisi rahulikult eluga edasi minna. Keerulisemaks kujuneb olukord aga sel juhul, kui toimunu tekitab meie sisse sellise trauma, et see meid pisut katki teeb. Traumast tekkinud

Päris ausalt. Ma küsin teilt täiesti siiralt – kas sa tunned end armastatuna? Kui tihti, kas alati? Kelle poolt sa end armastatuna tunned? Kas sa oled kindel, et sinu lähedased tunnevad end sinu poolt armastatuna? Et oma mõtet mitte liiga keeruliseks ajada, toetun ma siin näites paarisuhtele, kuid teoreetiliselt võib sama mõtet rakendada mistahes lähedasele

Kas maailmas on olemas veel lollimat, eksitavamat ja lausmürgisemat ütlust? Mis imeloom see mees on, et tema ei võiks nutta? Kas mehed naerda tohivad? Ka see on emotsioonide väljapurse – miks mehed naerda tohivad? Ja üleüldse, kes on pädev meile ütlema, milliseid emotsioone keegi tunda tohib, olgu ta mees, naine, täiskasvanu või laps? Tegelikkuses algabki