Lühilood

Hiir vaatas seinapraost välja ja nägi, et talunik ja tema naine ühte väikest kompsu avasid. “Mis toit seal küll on?” Selgus aga, et see oli hiirelõks. Hiirt ehmatas see kohutavalt.Ta pages aeda ja kuulutas: “Majas on hiirelõks! Majas on hiirelõks!” Kana kaagutas ja siblis, tõstis pea üles ja ütles: “Härra Hiir, see on kindlasti teie […]

Ühel ööl oli mehel unenägu. Ta nägi unes, et jalutas Issandaga mööda mereranda. Üle tumeda taeva välgatasid stseenid ta elust. Iga stseeni puhul märkas ta liival kahte paari jalajälgi. Ühed olid tema omad, teised Issanda. Kui tema ees välgatas viimane stseen, vaatasin ta tagasi liivas olevaid jalajälgi. Ta märkasin, et mitmel korral tema eluteel olid

“Ma luban, et ma ei tee seda enam mitte kunagi,” tõotas õpilane vanale meistrile. “Võtan tagasi kõik, mis ma olen teie kohta rääkinud.” Meister vaatas õpilasele tõsiselt otsa: “Mul ei ole põhjust sind karistada või minema saata, sest sa oled alles õpilane. Aga sa pead aru saama, mis sa tegid.” “Ma olen kõigeks valmis,” kostis

Kultiveeri võimet oodata. Kannatlik süda ei kiirusta kunagi ega erutu ülemäära. Selleks et võtta kontrolli teiste üle, pead sa esiti ja ennekõike võtma kontrolli enese üle ning läheb aega, kuni sa lõikad läbi iga probleemi kõik kihid ning jõuad välja sügavama südamikuni. Kui sa suudad oodata, siis leiad, et sa oled saavutanud oodates enam, kui

Lugu isast ja väikesest pojast, kes viibisid mägedes, et imetleda hingematvat vaadet. Vaade oli suurejooneline ja köitis nii isa kui ka poja kogu tähelepanu. Poeg lõi jala vastu kivi ära ja karjub ahastusest „Ai!“ Mägedest kostis vastu: „Ai!“ Uudishimulikuna karjus poeg: „Kes sa oled?“ Ta saab vastuseks: „Kes sa oled?“ Ja siis karjub ta mäele:

Üks mees oli väikese poisina suur sõber naabruses elava vanakesega. Aeg läks, noormees läks kolledžisse, tulid muud huvid, siis tööleminek ja isiklik elu. Noore mehe iga minut oli hõivatud, enam polnud aega minevikku meenutada ega lähedaste inimestega koos olla. Ühel päeval sai ta teada, et naabrivanake on surnud, ja järsku meenus talle kõik – kui

Sokrates on öelnud: “Tarkus algab uudishimust.” Kord otsustas noormees rännata silmapiirini. Ta läks ja läks, aga silmapiir üha kaugenes. Ta astus sammu ja silmapiir eemaldus sammu. Ta hakkas jooksma ja silmapiir ruttas kaugemale. Mees traavis hobusega, kihutas autoga, lendas lennukiga, silmapiir aga jäi endiselt sama kaugele kui teekonna alguses. „Silmapiiris peab olema varjul mingi saladus,

Oli kord üks vanamees, kes käis ookeani ääres kirjutamas. Tal oli harjumus enne töö alustamist igal hommikul rannas käia. Ühel varahommikul kõndis ta pärast suure tormi möödumist mööda kallast ja leidis hiiglasliku risustatud mereranna nii kaugele kui silm ulatus. Mees märkas lähenemas väikest poissi. Kõndides tegi poiss tihti pause ja lähemale jõudes nägi mees, et

Lugu kahest vaimsest otsijast, kes võtsid ette raske retke Himaalajas oma õpetaja külastamiseks kõrgel mäetipul. Nende lugu ei erinegi nii oluliselt meie omast, kes me rühime elumäe tipu poole. Need kaks teekaaslast ronisid mööda järsku mägiteed. Üks neist peatus aeg-ajalt, et nautida kaunist vaadet, mis mäestikust avanes ja imetleda lilli, mis tee ääres oma õieilu

Kunagi oli Maa peal saar, kus elasid kõik hingelised väärtused ja omadused. Kui ühel päeval hakkas saar vee alla vajuma, istusid kõik laevadele, et saarelt pääseda. Ainult Armastus jäi üksi ega teadnud, kuidas saarelt pääseda. Ta pöördus Rikkuse poole, palus end laevale võtta. Rikkus vastas, et tal on palju kulda ja kalliskive, kahjuks pole Sinu