Ta oli noorena armastanud mitmel moel.Ta armus unistusse, vaatas silmadesse, ootas sõnumeid ja lootis. Lootis, et keegi näeb teda nii, nagu ta nägi teisi. Et keegi mõistab teda ilma, et ta peaks ennast lõputult seletama. Aga enamik armastusi, mida ta oli kogenud, olid nagu tuuleiilid — need puudutasid, liigutasid, kuid ei jäänud püsima. Neis […]
Elamine armastuses🌹 Loe rohkem »
Keegi ei märganud päris täpselt, millal ta vanaks jäi. Aastaid ei olnud veel palju, aga silmad olid muutunud tuhmunuks. Mitte väsimusest, vaid millestki nähtamatust — otsekui kustunud sisemisest valgusest. Elu oli läinud turvaliseks ja harjumuspäraseks. Hommikud nägid välja nagu õhtud. Mõtted kordusid. Päevad täitusid kohustuste ja vaikimisega, mitte avastamise või süvenemisega. Ühel päeval kõndis ta
Noorus, mis ei sõltu vanusest🌹 Loe rohkem »
Ta oli mu maailm. Iga hommik algas tema naeratusega, iga õhtu lõppes tema häälega. Ma armastasin teda üle kõige maailmas. Siis ta lahkus. Jäin üksi küsimusega: miks? Miks ta mind maha jättis? Mõistsin, et see küsimus ei olnud ainult minu oma. Seda küsivad nii naised kui ka mehed. Need, keda vahetati kellegi või millegi vastu,
Lühilugu “Ma armastasin teda üle kõige maailmas”❤️ Loe rohkem »
Ühel vaiksel sügishommikul istus õpetaja koos oma õpilasega vana tamme all. Tamm oli hall ja väärikas, tema okstel istus üksik öökull – vaikne, liikumatu, justkui osa puust endast. Õpilane jälgis lindu ja küsis:„Õpetaja, miks öeldakse, et öökull on tark?“ Õpetaja naeratas ja vastas:„Sest ta on õppinud kuulama rohkem kui rääkima. Iga heli, iga liikumine metsas
Targa öökulli õpetus🦉 Loe rohkem »
Tee ääres istus vana rändur, kulunud rõivad seljas ja rahulik ilme näol. Ta ei palunud midagi, lihtsalt istus ja vaatas mööduvat maailma. Ühel päeval kihutas mööda vihane mees hobusel. Ta oli täis rahulolematust ja kibedust, ja nähes vanakest tee ääres, lõi teda piitsaga justkui ilma põhjuseta. Rändur võpatas valu all, kuid ei tõstnud häält. Selle
„Ole õnnelik“ – sisemise tarkuse peegeldus 💖 Loe rohkem »
Õpetaja ja õpilane istusid vaikuses templi tagaaias, kus aeg justkui ei tormanud. Aed oli täis õitsvaid puid, tiigi kohal tiirles liblikas ning kergelt liikus tuul, mis paitas mõtteid. Õpilane kõneles lõpuks vaikselt:„Õpetaja… miks ma tunnen, et elan justkui kellegi teise elu? Teen kõike, mida peaksin, aga mu sees on tühjus.“ Õpetaja vaatas teda tähelepanelikult.„Kas sa
Vaikses varahommikus istusid õpetaja ja õpilane mäenõlval. All orus virvendas udu, päike polnud veel tõusnud. Õpilane vaatas eemal helendavat silmapiiri ja küsis: „Õpetaja, miks ma tunnen, et olen kogu aeg kellelegi võlgu? Et keegi nagu kontrollib mind – ütleb, mida ma tohin tunda, uskuda, teha…“ Õpetaja vaikis hetke. Siis murdis ta peopesas lahti väikese pähkli.
Lühilugu “Kes on sinu Jumal?”❤️ Loe rohkem »
Sügav ja tervendav lugu inimesest, kes õppis nutma nii, et see ei murra, vaid tervendab, ja lõpuks laskma lahti — mitte selleks, et unustada, vaid selleks, et edasi elada. Ta istus akna all ja nuttis.Mitte esimest korda, mitte isegi viiendat.See valu oli vana tuttav.Tuli ja läks, aga jättis alati midagi maha –väsimuse, tühjuse, vaikuse. Seekord
Ajatu lühilugu “Viimane pisar”😢 Loe rohkem »
Üks rändur tuli õpetaja juurde, silmad täis segadust ja süda täis küsimusi.„Ma palvetan, ma usun, ma loodan… Miks ei juhtu midagi? Miks Jumal ei vasta?” küsis ta. Õpetaja vaikis hetke ja võttis seejärel oma kotist välja väikese peotäie pähkleid. Ta ulatas need rändurile ja ütles: „Vaata, need on kingitus Jumalalt.” Rändur võttis need vastu,
Pähklid peopesal…🌰 Loe rohkem »
Elas kord inimene, kes otsis elule tähendust. Mitte suurt missiooni ega suurt saavutust, vaid lihtsalt tunnet, et iga päev oleks midagi väärt.Ta oli proovinud ja otsinud uusi hobisid, koolitusi, vahetanud töö- ja elukohti ning ka sõpru. Kuid ikka tuli hommikuti hetk, kus ta küsis endalt: “Milleks?”Mitte kurvalt, vaid vaikselt. Nagu küsimus, millele polnud veel vastust.