Ühes iidses kuningriigis elas mees nimega Daniel, kes oli tuntud kui linna ausaim kaupmees. Tema poe lettidel olid parimad vürtsid ja kaunimad kangad, kuid kõige väärtuslikum asi tema poes ei olnud kaup, vaid kaal, millega ta kaalus ostjate kaupa ja tooteid. See oli vana ja kuldne kaal, mille täpsuses ei kahelnud keegi.
Ühel päeval tuli linna võõras kaupmees, kes pakkus Danielile suurt varandust, kui ta vaid lisaks oma kaalule ühe väikese kivi, mis muudaks kaalu tulemusi tema kasuks.
„Keegi ei märkaks,“ ütles kaupmees. „Sa teeniksid rohkem ja jääksid endiselt linna austatuimaks kaupmeheks.“
Daniel vaatas meest, siis oma kaalu ja lõpuks iseenda peegeldust vaskkausis. Ta tegi midagi ootamatut – võttis kaalu ja tõstis selle kõrgele kõigi ees.
„See kaal pole ainult metall ja number,“ ütles ta rahulikult. „See kaal on minu südametunnistus. Kui ma moonutaksin selle tasakaalu, moonutaksin ka oma väärikuse. Ja kui ma kaotan oma väärikuse, mis jääb siis alles?“
Rahvas vaatas teda austusega. Kaupmees lahkus tühjade kätega, kuid Danieli nimi jäi alatiseks kõlama mitte tema kaupade, vaid tema aususe tõttu.
Sest inimväärikus ei ole mõõdetav kulla või hõbedaga – see on mõõdetav aususe ja südame puhtusega.