Etümoloogia

Sõna funktsiofoobia tuleneb kahest osast:

• funktsioon – lad k functio, toimimine, täitmine, roll, ülesanne

• foobia – kr k phobos, hirm, tagasitõmbumine, tõrjumine

Funktsiofoobia = hirm oma tegeliku funktsiooni ja rolli ees.

See tähendab nii oma sisemise ülesande kartmist kui ka hirmu teistsuguste funktsioonide ees teistes inimestes.

Funktsionaalfilosoofiline selgitus

Mis on funktsiofoobia?

Funktsiofoobia on kõige sügavam inimese ja ühiskonna tasakaalutuse vorm, kus inimene:

• ei tunnista oma sisemist funktsiooni, eluülessannet,

• ei aktsepteeri tagasisidet, elu õpetust,

• ei talu teistsugust maailmavaadet,

• reageerib uuele teadmisele ärrituse või hirmuga.

See on hirm iseenda võimaluste ees.

Kuidas funktsiofoobia tekib?

Funktsiofoobia tekib siis, kui inimene tegutseb liigselt loomsest instinktist, mitte teadlikust mõtlemisest.

Loomne tasand kardab muutust, ei talu peeglit ja väldib vastutust.

Seetõttu:

• välditakse uusi ideid,

• kaitstakse end agressiooniga,

• rünnatakse neid, kes loovad uusi arvamusi,

• lükatakse tagasi iga tagasiside, mis sunniks kasvama.

Miks funktsiofoobia on ohtlik?

Funktsiofoobia:

• katkestab tagasiside mehhanismi (elu õpetuse),

• takistab arengut,

• tekitab konflikte,

• suurendab entroopiat nii indiviidis kui ühiskonnas,

• võib viia tsivilisatsiooni allakäiguni.

See on kogu inimkonna kõige sügavam diagnoos, sest hirm funktsiooni ees hävitab võime luua harmooniat iseendas ja keskkonnas.

Kuidas funktsiofoobia avaldub?

• teistsuguse maailmavaate hirm,

• agressioon uute ideede vastu,

• irratsionaalne kriitika millegi suhtes, mida ei mõisteta,

• vajadus hoida “vana pilti” iga hinna eest,

• tagasiside (eluõpetus) eitamine,

• sisemise kasvamise vältimine.

See on justkui looma reaktsioon peegli ees, kus peegeldus tundub ohuna.

Funktsiofoobia ületamine

Funktsiofoobia kaob siis, kui inimene:

• mõistab oma sisemist funktsiooni (olguse see toreda pere loomine, või ühiskondlike probleemide lahendamise oskus),

• aktsepteerib tagasisidet kui õpetajat,

• lubab endal olla avatud ja paindlik,

• tunnistab, et igaühel on oma roll,

• tajub, et keskkond on tema enda sisu peegeldus.

See on tee teadlikkuse ja harmooniani.