VIGA

Sõna
“viga” päritolu on seotud vanaprantsuse keelega. See tuleneb prantsuse
sõnast “faut,” mis omakorda pärineb ladina sõnast “fallere,” mis
tähendab eksitama või petma. Ladina päritolu sõna “fallere” on andnud
aluse mitmetele sõnadele seotud vigade, eksimuste ja pettuste
tähendustega mitmetes indoeuroopa keeltes.
Sõna “viga” on selle käigus muutunud ja levinud mitmes keeles, kandes
endas mõistet vigastusest, eksimusest või puudusest. Sellel on laiem
tähendus, hõlmates nii füüsilisi kui ka mittefüüsilisi vigu või
eksimusi.