Ainult kuula mind…🌹

„Mul on tunne, et kõik on korraga liiga palju…” sosistas ta, silmad akna poole keeratud. Hääl värises natuke – just nii palju, et kuulaja pidi vaikima, et mitte seda värinat katkestada.

Teine inimene tema kõrval – mees, keda ta armastas – tahtis juba suu avada.
Tal oli peas valmis terve rida mõtteid, mida öelda:
„See läheb mööda.”
„Sa pead lihtsalt keskenduma positiivsele.”
„Sa oled tugev, sa saad hakkama.”

Aga seekord ta ei öelnud midagi.
Seekord ta lihtsalt jäi.

Ta pani aeglaselt käe ta käele. Mitte tugevalt. Mitte lohutavalt. Lihtsalt… kohalolevalt.

Vaikus venis. Aga selles vaikuses ei olnud üksindust.
Seal oli ruum – ruum tunda, ruum rääkida, ruum hingata.

Naine rääkis. Katkendlikult. Vahel takerdudes. Vahel pikalt vaikides.
Ta ei oodanud nõu. Ta vajas, et keegi kuuleks teda ilma parandamata.

Kui sõnad lõpuks vaibusid ja ta hingas sügavalt välja, siis mees küsis vaikselt:

„Kas sa soovid, et ma midagi ütleks? Või lihtsalt oleksin sinuga siin?”

Naine pööras pilgu. Esimest korda selle õhtu jooksul vaatas talle otsa.
Silmis oli midagi, mida ei saa sõnadega edasi anda – ainult tunnetada.
Ta naeratas väsinult.

„Lihtsalt ole siin. See on rohkem, kui sa arvad.”

Me ei pea alati parandama, et armastada.
Vahel piisab täielikult sellest, et me ei lähe ära.
Et me kuulame… mitte vastamiseks, vaid mõistmiseks.
Ja selles kohalolus sünnibki usaldus. Ja lõpuks – rahu.