Religioon, okultism ja materialism – kolm sammast, mis koos loovad laiema tõe
Tänapäeva maailmas kipuvad ideoloogiad ja mõtteviisid olema nagu eri saared, mille vahel sillad puuduvad. Religioon, okultism ja materialism on kolm sellist “saart” – igaüks oma maailmavaatega, oma loogikaga ja oma usklike kogukonnaga. Liiga sageli püütakse neid vastandada, otsida, kumb “on õige” ja kumb “vale”. Kuid funktsionaalse mõtlemise seisukohalt on küsimus valesti seatud.
Kolm erinevat läätse
Kui vaadata maailma funktsionaalselt, mitte ideoloogiliselt, siis näeme:
Religioon annab inimesele mõttelise ja moraalse kompassi, pakkudes tähendust ja väärtusi. (ärge minge kohe emotsiooni – kas on ta toiminud hästi või halvati)
Okultism avab ukse sümbolite, mustrite ja nähtamatu seoste maailma, mis julgustab uurima peidetut ja intuitiivset.
Materialism annab meile mõõdetavad ja tõestatavad faktid, mis tagavad teadmiste kontrollitavuse ja praktilise rakendatavuse.
Individuaalselt on iga läätse vaateväli piiratud. Koos moodustavad nad aga kolmemõõtmelise pildi, kus tõde pole enam ühe vaatenurga vang.
Funktsionaalne ühisosa
Kõik kolm otsivad tegelikult sama – mõista maailma ja inimese kohta selles.
Religioon küsib: Miks me oleme siin?
Okultism küsib: Mis on nähtamatu, mis meid mõjutab?
Materialism küsib: Kuidas see toimib?
Funktsionaalses vaates pole need vastandlikud, vaid täiendavad küsimused. Ühisosa tekib seal, kus üks lähenemine annab teisele puuduva pusletüki.
Miks on ühisosa oluline?
Laienev maailmapilt – rohkem perspektiive tähendab rohkem infot ja seoseid.
Vähem eelarvamusi – kui näeme iga süsteemi tugevusi, väheneb kiusatus vastaspoolt halvustada.
Tasakaal vormi ja sisu vahel – religioon ja okultism hoiavad elus tähenduse ja sümboli tasandi, materialism hoiab jalad maas faktide tasandil.
Uus mõtteviis: teadmiste kooskõla
Kui õpime nägema religiooni, okultismi ja materialismi kui võrdseid funktsionaalseid üksusi, siis hakkab maailm meenutama pigem sümfooniat kui kakofoonilist vaidlust. Iga “instrument” loob oma heli, kuid ainult koos kõlavad nad täiuslikult.
Me ei pea valima üht ja eitama teisi – peame õppima tõlgendama ja ühendama. Sellest sünnib mitte ainult avaram maailmapilt, vaid ka tugevam kultuuriline ja intellektuaalne immuunsus – võime näha kaugemale omaenda dogmast.