Sõna jõud – kuidas ühtne mõistmine liidab ühiskonda
Tänapäeva ühiskonnas on üks nähtamatu, kuid väga võimas lahkhelide allikas — sõnade tähenduste hajumine ja ideologiseerumine. Kui kaks inimest kasutavad sama sõna, kuid mõistavad seda erinevalt, ei saa neil tekkida tõelist kokkulepet ega sügavat koostööd.
Integraalfilosoofia (harmoonia filosoofia) lähtub põhimõttest, et ühiskonna sidususe eelduseks on ühtne arusaam mõistetest. Seda saab saavutada ainult siis, kui läheme tagasi sõnade juurte ja algse tähenduse juurde, ajastusse, kus nimi ja nähtus olid lahutamatud.
Miks sõnadega tegelemine on ühiskonna liitmise võti?
Mõistete ühtlustamine eemaldab tarbetud konfliktid
Sageli vaidlevad inimesed tegelikult mitte sisu, vaid tähenduse üle. Kui sõna “vabadus” tähendab ühele piiride puudumist ja teisele vastutustundlikku tegutsemist, on nad näiliselt vastasleerides, kuigi tegelikult kaitsevad mõlemad inimväärikust.Sõnade algne tähendus aitab ületada ideoloogilisi barjääre
Kui mõiste on “kaaperdatud” ühe maailmavaate poolt, tekib selle suhtes automaatne tõrge. Tagasiviimine juurte juurde taastab neutraalsuse ja loob võimaluse dialoogiks.
Oluline põhimõte: sõna ei ole absoluutselt hea ega kuri
Integraalfilosoofia seisukohalt ei ole olemas ühtegi sõna, mis oleks absoluutse tähendusega ainult positiivne või ainult negatiivne.
Põhjus on lihtne: funktsioon, mida sõna tähistab, ei ole kunagi universaalselt üheselt hinnatav.
Sama sõna võib ühes olukorras olla üdini kasulik, teises aga kahjulik.
Hindamine sõltub kontekstist, ajast, kultuurist ja osapoolte vajadustest.
Näiteks:
“Sõda” võib üldjuhul olla hävingu sümbol, kuid orjastatud rahva jaoks võib see tähendada vabanemise võimalust.
“Kapitalism” võib tähendada innovatsiooni ja majanduskasvu, aga ka ebavõrdsuse süvenemist.
Seega, kui me võtame sõna kui funktsiooni märk, mitte kui “hea” või “halva” silt, avaneb tee tasakaalukaks aruteluks.
Näide 1: “Idioot”
Algne tähendus (vanakreeka “idiotes”) – eraisik, kes ei osale avalikes asjades, vaid tegeleb vaid isiklike huvidega. On neutraalne jälgija – loogilised mõttes tegeliku tõe märkaja.
Tänapäevane tähendus – solvav nimetus inimese kohta, keda peetakse rumalaks või mõtlemisvõimetuks.
Funktsionaalne probleem – algse tähenduse unustamine muudab sõna relvaks, mitte aruteluvahendiks. Kui aga mäletada algset tähendust, näeme, et see on hoopis sotsiaalne diagnoos: passiivsus ühiskondlikes küsimustes, mis mõningas mõttes positiivne nähtus.
Näide 2: “Propaganda”
Algne tähendus (ladina “propagare” – levitama, kasvatama) – teabe või teadmiste laialdane jagamine, et suurendada teadlikkust.
Tänapäevane tähendus – manipuleeriv ja kallutatud teabe levitamine poliitilise või ideoloogilise eesmärgiga.
Funktsionaalne probleem – algselt neutraalne mõiste on muutunud negatiivseks. See tekitab olukorra, kus ka positiivseid ühisteadmiste levitamisi võib tõrjuda lihtsalt sellepärast, et seda nimetatakse “propagandaks”.
Kuidas taastada sõnade ühtsus ühiskonnas
Etümoloogiline haridus – koolides ja meedias võiks rohkem selgitada sõnade päritolu ja algset tähendust.
Sõnade neutraalsuse taastamine – vabastada mõisted ideoloogilistest koormatest ja tuua need tagasi sisulise funktsiooni juurde.
Ühised sõnastikud ja arutelud – eri valdkondade ja maailmavaadete esindajad peaksid looma ühise tähenduste kaardi, mis aitaks vältida arusaamatusi.
Lõppsõna:
Sõnad on ühiskonna närvivõrk. Kui närvisignaalid on segased, ei liigu keha ühtselt. Kui sõnad on selged ja ühised, saab ühiskond toimida nagu terviklik ja kooskõlastatud organism. Sõnadega tegelemine pole seega mitte keeleteadlaste luksus, vaid iga kodanikule vajalik — see on liim, mis hoiab meid koos.