Mis on armastus?
Filosoofia, psühholoogia ja teaduse vahepealne kaart
Armastus kui mitmekihiline nähtus
Armastus ei ole üksainus tunne, vaid suhte kvaliteet, mis tekib kahe või enama olemuse vahel ja väljendub hoolivuse, austuse ning seotuse vormides.
Sõna „armastus“ kannab eri tasandeid:
Bioloogiline tase – evolutsiooniliselt kujunenud mehhanism, mis soodustab liikide püsimist ja sotsiaalset sidusust.
Psühholoogiline tase – emotsionaalne side, mis toidab kuuluvustunnet ja turvatunnet.
Vaimne tase – ühinemise ja ühtsuse kogemus, mis võib olla isikupärane või ületada indiviidi piire.
Filosoofiline tase – väärtusprintsiip, mis määrab, kuidas suhetes otsuseid teeme.
Armastuse tüübid
Vana-Kreeka filosoofid kirjeldasid armastust eri vormidena:
Eros – kirglik, romantiline tõmme.
Philia – sõprus, vastastikune lugupidamine ja hoolimine.
Storge – perekondlik kiindumus.
Agape – tingimusteta, universaalne armastus.
Philautia – tervislik enesearmastus.
Kaasaegne psühholoogia (Robert Sternbergi Kolmnurkteooria) näeb armastust kolme komponendi kombinatsioonina:
Kirglikkus (füüsiline ja emotsionaalne tõmme)
Lähedus (emotsionaalne side ja usaldus)
Pühendumine (otsus ja tahe sidet hoida)
Armastus kui tasakaal ükskõiksuse ja hoolivuse vahel
Integraalfilosoofia (hoolivuse filosoofia) tõlgenduses on absoluutne armastus:
Täiuslik tasakaal absoluutse ükskõiksuse ja absoluutse hoolivuse vahel.
Absoluutne ükskõiksus tähendab mitte häirida teise teekonda – austada tema isiklikke kogemusi ja vabadust.
Absoluutne hoolivus tähendab aidata täpselt siis ja nii palju, kui see on vastavuses aidatava tegeliku vajadusega, mitte enda sooviga olla „päästja“.
See tasakaal nõuab teadlikkust, empaatiat ja enesedistsipliini.
Armastus ja teadus
Neuroteadus: armastusega kaasneb dopamiini (rõõm ja motivatsioon), oksütotsiini (sidusus) ja serotoniini (heaolu) tõus.
Kvantpsühholoogia metafoor: armastus toimib nagu resonants – kui kaks süsteemi on sünkroonis, kulgeb energia vahetus pingevabalt ja harmooniliselt.
Sotsiaalpsühholoogia: turvaline ja hooliv keskkond loob rohkem loovust, paremat vaimset tervist ja sügavamat koostööd.
Armastuse varjuküljed
Armastus muutub kahjulikuks, kui:
see on kontrolliv või omandav (kaotab austuse teise vabaduse vastu),
see põhineb tingimuslikkusel („ma armastan sind, kui…“),
see asendab enesearmastuse puudumist – sõltuvussuhe.
Kuidas praktiseerida teadlikku armastust?
Kuula ilma hinnanguta – lase teisel väljenduda täielikult.
Küsi enne aitamist, kas abi on vajalik.
Austa piire – nii enda kui teise omi.
Peegelda hoolivust sõnades ja tegudes.
Arenda enesearmastust – see loob aluse teisi armastada ilma puudusehirmuta.
Mõttetera:
Tõeline armastus ei toida vaid täna — ta annab võimaluse ise toituda homme.
See on sama, mis anda õng, mitte kala: mitte lahendada kõiki probleeme teise eest, vaid toetada tema võimet ise oma elu juhtida.
Kokkuvõte
Armastus on:
Elu säilitamise ja arengut soodustava sideme energia,
mis avaldub tasakaalus mitte-sekkumise ja täieliku kohalolu vahel,
ning mille sügavus sõltub meie teadlikkusest, mitte ainult tunnetest.
Tõeline armastus ei küsi:
“Kuidas ma saan sind muuta?”
vaid:
“Kuidas ma saan toetada sinu olemuse täielikku väljendumist?”