Kollektiivne teadvus
Sissejuhatus
Teaduslik uurimus kollektiivse teadvuse – mida tuntakse ka kui „kollektiine mõtteväli“ – kohta on järjest kasvav, kuid see jääb endiselt vastuoluliseks teemaks. Uuringud viitavad, et inimaju võib toimida mitte ainult isoleeritud üksusena, vaid võib olla osa suuremast jagatud tunnetuse ja kogemuse võrgustikust. Näiteks uuringud on näidanud, et inimesed, kes püüavad üksteise füsioloogilisi seisundeid mõjutada, näiteks rahustavate kavatsuste kaudu, on saavutanud mõõdetavaid muutusi ajutegevuses, vihjates teatud tasemel seotusele (Radin, IONS).
Sellised projektid nagu Global Consciousness Project (Princetonis) on samuti püüdnud mõõta kollektiivset teadvust, jälgides ülemaailmseid juhuslike arvude generaatorite muutusi, et märgata kõrvalekaldeid, mis vastavad suurtele emotsionaalsetele sündmustele, näiteks looduskatastroofidele või tähtpäevade tähistamisele. Tulemused viitavad, et nende hetkede emotsionaalne kõrgseis võib mõjutada juhuslikkust viisil, mis vihjab ühisele emotsionaalsele väljale.
Lisaks on kvantmehaanika kontseptsioonid nagu põimumine inspireerinud hüpoteese, et teadvusel endal võib olla „mitte-lokaalne“ element. See tähendaks, et meie mõistus võib kaugelt mõjutada teisi, mis võiks seletada nähtusi, nagu samal ajal tekkivad teaduslikud avastused eri inimestel, mida sageli nimetatakse „mõju korrutisteks“. Bioloog Rupert Sheldrake on lisanud sellele ideele oma „morfogeense resonantsi“ teooria, väites, et organismid ja ühiskonnad pärivad kollektiivse mälu vormi, mis mõjutab nende arengut ja reaktsioone aja jooksul.
Kuigi ühist seisukohta veel ei ole, viitavad need uuringud huvitavale raamistusele, kuidas inimteadvust mõista mitte ainult individuaalsena, vaid ka osana laiemast, omavahel seotud võrgustikust.
Ostukorv