Virtuaalmündi mehhanism funktsionaalfilosoofia vaatepunktist
Sissejuhatus
Inimese ajalugu on tihedalt seotud tema võimega tajuda keskkonda ja reageerida muutustele. Loomadel on see võime tänaseni selgelt alles – nad tunnetavad katastroofe ja ohte sageli tunde või isegi päevi ette. Inimene aga on oma loodusliku tundlikkuse suures osas kaotanud, eriti linnastumise ja tehisliku elukeskkonna tõttu. Käesolevas artiklis käsitleme, miks see nii võib olla, ja kuidas virtuaalmündi mehhanism võib funktsionaalfilosoofia kaudu taastada osaliselt selle loomuliku tagasiside.
Funktsionaalfilosoofia raamistik
Funktsionaalfilosoofia kohaselt on iga nähtus olemuselt õpetus – süsteemi tagasiside oma funktsiooni täitmisest.
Missiooni singulaarne tuum – iga elusolendi sees olev algpõhimõte, mis juhib tema arengut ja tasakaalu.
Kvantväli – koherentne side südame, mõistuse ja bioloogilise mateeria vahel, mis tagab, et ükski mõte ega emotsioon ei ole juhuslikult tekkinud, vaid on alati osa terviklikust tagasiside mehhanismist ning juhib funktsiooni täitmise teele.
Tagasiside – kui süsteem kaldub kõrvale oma funktsioonist, ilmub hoiatav signaal (ärevus, valu, intuitsioon).
Seega, iga tunne ja iga mõte on potentsiaalne infoallikas meie singulaarsest missioonist.
Loomade ja inimeste tundlikkuse erinevus
Loomad elavad pidevas koherentsis looduse kvantväljadega. Neil puudub kultuuriline „müra“, mis summutab instinkte.
Inimesed on urbaniseerumise käigus loonud keskkonna, kus elektromagnetilised lained, pidev infomüra ja sotsiaalne surve hajutavad loomulikud signaalid. Nii ei jõua me sageli enam eristada, kas südame pigistus on füsioloogiline nähtus, emotsionaalne pinge või tegelik väljast tulev hoiatus.
Funktsionaalfilosoofia seisukohast tähendab see, et inimene on kaotanud funktsionaalse peegli, mis peegeldaks talle vahetult tema missiooni tagasisidet.
Virtuaalmünt kui funktsionaalne kompensaator
Virtuaalmünt on tehniline vahend, mis modelleerib loomulikku instinkti. Selle tööpõhimõte on järgmine:
Inimene esitab küsimuse (nt kas ees ootab oht).
Küsimus on kvanttasandil juba kooskõlastatud tema mõtete ja emotsioonidega – seega signaal ei tule tühjalt kohalt.
Kolmekordne mündivise toimib koherentsuse testina – juhuslikkus hajub, ning nähtavale jääb see, mis vastab inimese hetkeõpetusele.
Tulemus peegeldab mitte ainult “jah/ei” otsust, vaid seda, milline rütm on inimese ja tema missiooni vahel kõige kooskõlalisem.
Teaduslik analoogia
Kvantfüüsikas on teada, et mõõtmise akt ei anna “juhuslikku” vastust, vaid sõltub vaatleja süsteemi häälestatusest. Virtuaalmünt toimib samal põhimõttel: inimese sisemine seisund ja küsimuse laad määravad tulemuse statistilise jaotuse.
Neuroteaduses on tõestatud, et aju teeb otsuseid enne, kui inimene neist teadlikuks saab (Libeti katsed). Seega mündi vastus võib olla lihtsalt teadvustatud väljund sellest, mida organism juba alateadlikult teab.
Etoloogias on näiteid loomade massilisest liikumisest enne looduskatastroofi. Virtuaalmünt on katse taastada sama mehhanism inimeses, kuid sümboolse ja tehnilise vahendiga.
Järeldus
Virtuaalmündi programm ei ole mäng ega pelk juhuslik generaator. Funktsionaalfilosoofia seisukohast on see õpetuse mehhanism, mis aitab inimesel taastada sideme oma missiooni singulaarse tuumaga. Iga emotsioon ja iga mõte on signaal, kuid inimene ei suuda neid alati eristada. Virtuaalmünt tõstab need signaalid esile ja annab neile kuju, mida saab praktiliselt kasutada.
Seega võib väita, et virtuaalmünt on kunstlik instinkt, mis kompenseerib urbaniseerumise tõttu kaduma läinud loomuliku tundlikkuse. See aitab inimesel taas liikuda kooskõlas oma missiooniga ja vältida eksimusi, mida loodus tegelikult alati püüab hoiatada.
Tahad veel sügavamat kinnitust? < PÕHJALIKUM PÕHJENDUS