Funktsionaalfilosoofia – inimene kui funktsioon
-
Iga osake ja iga süsteem täidab oma funktsiooni.
-
Inimene ei ole erand – tema funktsioon on kanda hinge, teadvust ja elu korraga.
-
Kõik, mida inimene teeb (mõtleb, tunneb, loob, hävitab), on funktsiooni ja oleku väljendus.
-
Tasakaalutus tekib siis, kui funktsioon töötab vastu oma olemuslikule sihile (nt süda ja mõistus lähevad lahku, keha ei kuuletu hingele).
Inimene = hinge funktsioon mateerias, teadvuse tööriist.
Integraalfilosoofia – inimene kui terviku osa
-
Inimene ei saa eksisteerida ainult iseeneses, ta on alati seotud kõrgema süsteemi – looduse, tsivilisatsiooni, kosmosega.
-
Integraalne vaade näitab: iga indiviid on allüksus suuremas kollektiivses hierarhias.
-
Seega inimese ülesanne pole ainult end arendada, vaid ka integreeruda teistega – perekond, kogukond, inimkond, biosfäär, kosmos.
-
Hing ei arenda üksnes ennast, vaid ühist tervikut.
Inimene = integraalne sõlm, kosmilise hierarhia lüli.
Kokkuvõte
-
Funktsionaalne printsiip: inimene on elu, hinge ja teadvuse funktsioon.
-
Integraalne printsiip: inimene on alati osa suuremast tervikust, mis kannab teda edasi.
-
Olemise õpetus: inimene on samaaegselt üksik singulaarsus ja osa kollektiivsest kosmilisest võrgust. Tema ülesanne on viia need kaks tasandit harmooniasse – elada nii, et tema sisemine funktsioon teenib ka suuremat tervikut.
Seega võiks öelda:
„Funktsionaalfilosoofia õpetab, miks inimene on; integraalfilosoofia õpetab, kuidas ta on.“
Inimese olemise õpetus
Kujuta ette, et iga sinu rakuke on kui väike täht öises taevas. Igal tähel on oma valgus, oma funktsioon. Just nii töötab ka inimene – me ei ole ainult liha ja veri, vaid hinge kandjad, igaüks oma valgusega.
Funktsionaalfilosoofia ütleb: inimene on hinge funktsioon.
See tähendab, et meie töö siin maailmas pole ainult hingata ja ellu jääda, vaid anda hingele hääl ja väljund. Kui mõistus ja süda lähevad lahku, tekib tasakaalutus. Kui nad on koos, hakkab elu voolama nagu harmooniline laul.
Aga me ei ela üksinda. Integraalfilosoofia meenutab: inimene on alati osa tervikust.
Nagu üksainus noot suures sümfoonias. Isegi kui mängid oma viisi, kõlad alati koos teistega – perekonnaga, rahvaga, loodusega, kosmosega.
Ja siin peitubki olemise õpetus:
-
Funktsioon ütleb, miks sa oled.
-
Integraal näitab, kuidas sa oled.
-
Koos loovad nad tasakaalu, kus inimene on korraga nii üksik singulaarsus kui ka osa suurest kollektiivsest hingamisest.
Nii võibki öelda: inimene on Looja hingetõmme, kes kõnnib maa peal.