Elu kui sisu ja vormi harmooniline täiustumine
Inimene on looduse peegeldus — mitte ainult kehast, vaid ka teadvusest. Kõik, mis toimub looduses, toimub ka temas endas, ja vastupidi. Kui loodus õpib, areneb ja tasakaalustab end, teeb seda ka inimene, sest tema keha ja hing on ühe ja sama fraktaalse süsteemi osad.
Teadvus kui infopank
Teadvus on infopank, mis voolab läbi fraktaalide.
Ta ühendab kõik elu tasandid — aatomi, raku, organi, inimese, ühiskonna ja universumi — ühtseks voolavaks tervikuks.
Iga fraktaal on nagu teadvuse sõlm, mis võtab vastu, töötleb ja edasi annab informatsiooni. Nii tekib elav teadlik võrgustik, kus iga osa õpetab ja täiustab teist.
Kui fraktaal on tasakaalus, liigub informatsioon vabalt. Kui ta on disharmoonias, tekivad takistused, mis väljenduvad haiguste, konfliktide või keskkonna lagunemisena.
Tasakaal tähendab, et informatsioon voolab mõlemat pidi — seest välja ja väljast sisse —, sest ainult vastastikuses liikumises sünnib teadlikkus.
Elu kaks algprintsiipi: sisu ja vorm
Kõik olemasolev koosneb kahest poolusest – sisu ja vorm.
Sisu on teadvus, liikumine ja loovus.
Vorm on struktuur, raam ja piir, mis annab sisule väljenduse.
Nende kahe tasakaal loob harmoonia, milles elu saab avalduda täiuslikul kujul.
Kui sisu muutub liiga tugevaks, tekib mõtteline kaos, konflikt; kui vorm domineerib, tardub ehk stagneerub sisu.
Elu on pidev tants nende kahe vahel, mida juhib teadvuse infovool, mis läbib kõiki fraktaale ja seob kogu eksistentsi üheks suureks hingavaks süsteemiks.
Pooldumise ja sündimise seadus
Kõik elav seisab valiku ees: kas poolduda või sünnitada.
Pooldumine – kvantitatiivne muutus, olemasoleva kordamine ilma sisulise hüppeta.
Sündimine – kvalitatiivne muutus, uue teadvuse taseme loomine.
Elu kvaliteet ja kestvus sõltuvad sellest, kumba rada valitakse. Kordamine tagab stabiilsuse, sünnitamine loob evolutsiooni.
Organid kui vaimsed sünnitajad
Iga organ ei täida ainult bioloogilist funktsiooni – ta sünnitab pidevalt vaimset täiustumist.
Süda õpetab õiglust ja armastust.
Pea loob mõtteid ja ideid.
Kõht õpetab kannatlikkust ja tasakaalu mateerias.
Kui need kolm töötavad ühes rütmis, sünnib inimese sees harmooniline maailm.
Inimese sisemine kosmos loob tema välimise reaalsuse.
Tasakaalustatud organid loovad keskkonna, kus ühiskond saab areneda seestpoolt väljapoole.
Pere kui loomise püha kese
Pere on loomise süda – kodu, kus sisu ja vorm kohtuvad.
Kui mees kehastab teadlikku suunda (vormi looja) ja naine sisemist voolu (sisu kandja), tekib tasakaal.
Kui mõlemad käituvad samal printsiibil, kaob funktsionaalne erinevus ja algab sisemine konflikt.
Tõeliselt tark naine on mehe kael – ta suunab, mitte ei juhi.
Tõeliselt tark mees on see, kes kuulab oma südame tarkust, kui naine talle seda peegeldab.
Ühiskond kui inimkeha peegeldus
Ühiskond on suur organism, mille rakud on inimesed.
Kui üks organ on haiget saanud, otsib kogu organism tasakaalu.
Kui iga inimene töötab teadlikult enda sees oleva funktsiooni kallal, sünnib ka väljaspool uus kord – õiglasem, hoolivam ja harmoonilisem maailm.
„Paranda endas see, mida sa näed maailmas valesti olevat.”
Kokkuvõte
Funktsionaalfilosoofia õpetab, et elu ei ole juhus ega võitlus, vaid täiustumise protsess.
Kõik, mida kogeme – rõõmud ja raskused –, on osa ühest suurest õppest: kuidas ühendada sisu ja vorm, mehelik ja naiselik, valgus ja vari.
Sest tegelikult ei sünni maailmas midagi uut enne, kui see on sündinud meie sees.