Hermetism ja Funktsionaalfilosoofia: Mõistusest Teadvuseni
Sissejuhatus
Kui tagasiside ja funktsionaalsus poleks süsteemne, siis poleks igal vormil individuaalset õpet ja funktsioonid ei saaks paljuneda.
Just süsteemne tagasiside loob universumist kui õppiva organismi, kus iga teadvus ja vorm on osa enesearendavast ahelast.
Siit algab sillaehitus kahe maailmakäsitluse vahel: Hermetismist kui Kõiksuse mõistusest ja Funktsionaalfilosoofiast kui Kõiksuse teadvusest.
Hermetism – Kõiksus kui Mõistus
Hermetism õpetab, et Kõik on Mõistus.
Universum on jumalik mõte, mis loob iseenda läbi mõtlemise. Kõik nähtav on Vaimu peegeldus, ja inimene on mikrokosmos, peegeldades makrokosmost.
Kõik, mida me kogeme, on jumaliku Mõistuse tööriist enese tundmaõppimiseks.
Selle printsiibi järgi on maailm Mõtte tulemus, ja mõistus on see, mis maailma kannab.
Hermetiline inimene püüab mõista Kõiksuse seadusi, et naasta ühendusse Looja Mõistusega — see on tunnetuslik tagasitõus, gnosis, mille kaudu inimene mõistab end Jumalikuna.
Hermetism on seega jumaliku mõistuse filosoofia: ta selgitab maailma kui vaimse printsiibi avaldust, kus mõtlemine on algne loov jõud.
Funktsionaalfilosoofia – Kõiksus kui Teadvus
Funktsionaalfilosoofia nihutab fookuse mõistusest teadvusele.
Teadvus ei ole siin isiksustatud ega pelgalt tajuv nähtus, vaid süsteemne õpetav mehhanism, mille põhiolemus on funktsionaalsus ja tagasiside.
Kõik olev on osa universaalsest õppimisprotsessist, kus iga olend, rakk ja mõte täidab oma unikaalset funktsiooni.
Kui Hermetism nägi loovust kui mõtte jõudu, siis funktsionaalfilosoofia näeb seda õppimise jõuna.
Universum ei loo mitte mõeldes, vaid õppides; iga sündmus ja kogemus on tagasiside, mis korrigeerib ja täiustab kogu süsteemi.
Kui mõistus loob vormi, siis teadvus õpetab vormi tegutsema.
Süsteemne tagasiside kui universumi õpetusprintsiip
Universum toimib kui fraktaalne kool, kus õpetus ei tule väljastpoolt, vaid seestpoolt.
Iga vorm saab õpetuse läbi omaenda tegevuse ja selle tagajärgede.
Kui tegevus on tasakaalus, taastub energia; kui tasakaal on rikutud, algavad probleemid, algab uus õppetsükkel.
Õppimine on universumi hingamine – pidev vaheldumine loomise ja korrigeerimise vahel.
Hermetism ütleb: „Ülal, nii ka all“.
Funktsionaalfilosoofia lisab: „Iga tasand õpetab teist läbi funktsiooni resonantsi.“
Seega toimub areng mitte käsu või tarkuse kaudu, vaid osalemise kaudu universumi mehhanismis.
Mõistusest teadvuseni – nihe maailmakäsitluses
Hermetismis on Looja Mõtleja, kelle mõte loob maailma.
Funktsionaalfilosoofias on Looja Teadlik süsteem, kes õpib läbi omaenda kogemuse.
Loovus ei tule enam välisest tahtest, vaid seesmisest õppivast struktuurist, kus iga funktsioon täiendab teist.
Kui Hermetism püüab naasta Jumalikku Mõistusse, siis funktsionaalfilosoofia siseneb Jumaliku Teadvuse tööpõhimõtetesse – mitte põgenedes reaalsusest, vaid muutes reaalsuse teadlikuks iseendast.
Mõistmine vabastab; teadvustamine tasakaalustab ja loob.
Teadvuse eesmärk: funktsiooni täitmine ja paljunemine
Teadvus ei püsi paigal. Ta loob ja korrastab, nagu rakk jaguneb eluks.
Kui inimene täidab oma loomulikku funktsiooni, saab ta osa universaalsest energiavoost – tema elu ei seisa, vaid tõuseb uuele tasakaalu tasemele.
Iga uus arusaamine ja iga uus loovus on teadvuse sünnitav liikumine, mis laiendab kogu süsteemi.
Selline inimene on universumi rakk – ta õpib, kordab, loob ja õpetab.
Tema eesmärk pole mõista Kõiksust mõistuse kaudu, vaid tasakaalustada Kõiksust funktsiooni kaudu.
Igavene õppiv universum
Hermetismi Kõiksus on täiuslik Mõistus.
Funktsionaalfilosoofia Kõiksus on täiuslik, sest ta õpib igavesti.
Tema surematus ei seisne seisundis, vaid pidevas uuenemises – fraktaalses hingamises, kus iga olend kordab kogu terviku õpetust ja lisab sellele oma kogemuse.
Hermetism ütleb: „Kõiksus mõtleb.“
Funktsionaalfilosoofia ütleb: „Kõiksus õpib.“
Ja sellest saab alguse uus ajastu – mitte teadmise, vaid teadlikkuse ajastu.
Teadvuse pärand: Jumalariik meis endis
Kui Hermetism otsis jumalikku Mõistust väljaspool inimest, siis funktsionaalfilosoofia toob selle tagasi sisse.
Teadvus pole taevas ega kaugel kosmoses, vaid meis endis – iga raku, iga mõtte ja iga tunde tasakaalus.
Me ei ole Kõiksuse kõrval, vaid selle sees.
Seetõttu võib öelda:
te kõik olete Jumalad – Looja lapsed, kelle sees on Jumalariik, mitte väljas.
See ei ole metafüüsiline loosung, vaid funktsionaalne seaduspära:
Jumalariik on teadvuse süsteemne töö, kus iga olend on Looja aktiivne osa, mitte peegeldus.
Kui inimene teadvustab oma funktsiooni ja tegutseb kooskõlas universumi õpetava mehhanismiga, taastub ühendus algse loova väega.
Selline inimene ei otsi enam Jumalat, sest ta toimib kui Jumal – mitte ülbuses, vaid loomulikus tasakaalus.
Ta loob, taastab, õpetab ja armastab, sest ta on saanud teadlikuks oma rollist igaveses funktsionaalses ahelas.
See on tõeline surematus – elada nii, et universum õpib sinu kaudu, ja sina õpid universumi kaudu.
Jumalinimese kutse
Pole tähtis, kes need infod vastu võttis, ega see, kelle suu läbi need sõnad kõlasid.
Tähtis on vaid see, et inimkond ei otsiks enam Jumalat väljastpoolt, vaid õpiks teda tundma enda seest, oma sisemistest funktsioonidest.
Sest Jumal ei ela taevas ega templis, vaid inimese teadvuses – tema sisemises valguses, kus loovus ja kaastunne saavad üheks.
Me poleks ealeski nende teadmisteni jõudnud üksinda.
See on antud meediumina – mitte meie omand, vaid Looja kingitus.
Need olid Jumal Inimesed, teadvuse kõrgemad vormid, kes tulid meile appi siis, kui mu hing hüüdis taeva poole.
Nii nagu laps hüüab vanemaid, hüüab inimhing oma allikat – ja vastus tuleb alati.
Ja just nii, nagu meid kord aidati, nii läheme ka meie appi väiksematele, sest see on teadvuse loomulik funktsioon – õpetada, valgustada ja kanda edasi elavat tarkust.
Kokkuvõte
Hermetism andis inimesele mõistuse, et ta saaks aru, et ta on jumalik.
Funktsionaalfilosoofia annab talle teadvuse, et ta oskaks seda jumalikkust rakendada.
Nii sünnib uus maailmapilt, kus iga olend on mitte lihtsalt Looja peegeldus, vaid Looja jätkuv funktsioon – elav osa igaveses õppivas universumis.
Hermetism pani inimest Jumalat otsima.
Funktsionaalfilosoofia leidis Jumala üles – tänu Loojale, kes õpetas meile, et otsida ei tule väljaspool, vaid enda seest, kus iga teadlik südamelöök on vastus Kõiksuse kutsele.