Paus kui inimese sisemise tasakaalu alus
Pausi peetakse sageli millekski väikeseks ja kõrvaliseks, justkui lühikeseks seisakuks päris elu kõrval. Tegelikult on asi vastupidi. Paus ei ole elu katkestus, vaid elu taastumise koht. See on hetk, mil inimene ei pea kohe vastama, otsustama, tõestama ega edasi tormama. Just selles väikeses vahemikus sünnib võimalus jõuda tagasi iseenda juurde. Seepärast võib öelda, et paus on mikropuhkus — väike, aga väga oluline taastumise vorm, mis aitab kehal, meelel ja südamel uuesti kooskõlla jõuda.
Tänapäeva inimene elab sageli pidevas liikumises. Päevad täituvad kohustuste, sõnumite, uudiste, tööülesannete, sisemiste pingete ja väliste ootustega. Sellises voolus tekib kergesti tunne, et peatuda ei tohi, sest siis jääb midagi tegemata või kaob kontroll. Kuid just lakkamatu kiirus viib inimese tasapisi punkti, kus ta enam ei vali, vaid ainult reageerib. Ta vastab enne, kui mõistab; otsustab enne, kui näeb tervikut; tegutseb enne, kui on endalt küsinud, kas see samm on üldse vajalik. Nii hakkab elu juhtima surve, mitte selgus.
Paus on see koht, kus reaktsioon võib muutuda valikuks. Mõnikord piisab selleks ühest aeglasest hingetõmbest. Mõnikord on vaja lühikest vaikust, pilku aknast välja, väikest jalutuskäiku või lihtsalt hetke, kus inimene ei tee midagi muud kui on kohal. Need väikesed pausid ei muuda küll välismaailma kohe teiseks, kuid nad muudavad inimese suhet sellega. Sisemine pinge väheneb, mõte rahuneb ja inimene hakkab jälle märkama, mis on päriselt oluline. Just seepärast ei ole paus laiskus ega nõrkus. Paus on tarkuse tööriist.
Kui mõelda sügavamalt, siis paus ei ole vajalik ainult üksikutes pingelistes hetkedes. Paus peab saatma kogu inimese elu erinevatel tasanditel. On olemas hetke paus, mis kestab mõne hingetõmbe. On olemas päeva paus, kus inimene võtab aja maha, et mõtted saaksid settida. On olemas nädalane või hooajaline paus, kus taastub jõud ja laiem vaade. Ning on olemas iga-aastane puhkus, mille tähendus ei seisne pelgalt tööst eemal olemises, vaid võimaluses väljuda omaenda kiiruse harjumusest. Nii nagu keha vajab und, vajab elu ise pause, et mitte muutuda kulumiseks.
Seda võib mõista ka muusika kaudu. Muusika ilma pausita oleks lihtsalt katkematu kakofoonia. Seal puuduks hingamine, rütm ja ruum, milles noot saab kõlada. Just paus annab helidele nende kuju ja ilu. Nii on ka inimesega. Kui elus ei ole pausi, siis kaob peagi eristus olulise ja ebaolulise vahel. Kõik sulab üheks ühtlaseks müraks. Inimene kuuleb küll helisid, aga ei taba enam meloodiat. Paus teeb võimalikuks selle, et elu ei oleks ainult pidev koormus, vaid kannaks endas ka tähendust.
Pausi suur väärtus seisneb selles, et ta taastab sisemise mõõdu. Kiiruses kasvavad väikesed asjad suureks ja suured asjad lähevad segi. Puhkehetkes hakkab inimene jälle nägema, et kõik ei ole ühtemoodi tähtis. Mõni asi võib oodata. Mõni mure kaotab oma võimu. Mõni otsus, mis hetk tagasi tundus vältimatu, ei olegi enam nii oluline. Ja mõni ammune tunne või mõte, mis on olnud müra all peidus, tuleb lõpuks nähtavale. Selline selginemine ei sünni sunniga. See sünnib ruumis. Paus ongi see ruum.
Sellepärast on paus vajalik kõigile. Mitte ainult väsinutele, haigetele või ülekoormatud inimestele, vaid ka neile, kes tahavad elada teadlikumalt, rahulikumalt ja targemalt. Paus hoiab ära selle, et kiirus muutuks pimedaks harjumuseks. Ta aitab inimesel säilitada väärikust oma mõtlemises, inimlikkust oma suhtumises ja täpsust oma valikutes. Kes oskab peatuda, see ei kaota aega — ta taastab suuna.
Kokkuvõttes võib öelda väga lihtsalt: paus ei ole kõrvaline asi, vaid tasakaalu alus. Ta on mikropuhkus igas päevas ja suur puhkus elu pikemas rütmis. Ta aitab kehal puhata, meelel selgineda ja südamel järele jõuda. Ilma pausita me ainult kestame. Pausiga hakkame jälle elama.
Vaata ja tuleta meelde kuidas pause elus teha:
(täiendame pidevalt)