Kord läks noor rändur mägedesse targa vanamehe juurde.
Ta oli väsinud ja murelik.
âĂpetaja,â Ăźtles ta, âmiks tuleb mu ellu Ăźks kriis teise järel? Kui Ăźks mure lĂľpeb, algab järgmine. Kas elu ei vĂľiks kordki rahulikuks jääda?â
Vana mees ei vastanud.
Ta viis nooruki väikese jþe äärde.
JĂľgi voolas rahulikult, kuid selle keskel olid suured kivid. Vesi pĂľrkas nende vastu, keerles, vahutas ja leidis siis taas oma tee.
âMida sa näed?â kĂźsis vanamees.
âJĂľgi vĂľitleb kividega,â vastas rändur.
Vanamees naeratas.
âVaata uuesti.â
Noormees jälgis jþge pikemalt.
LĂľpuks Ăźtles ta: âEi⌠jĂľgi ei vĂľitle. Ta voolab Ăźmber kivide.â
Vanamees noogutas.
âJust nii on ka kriisidega. Sina pead neid takistusteks, kuid elu näeb neid kivideks, mille Ăźmber Ăľppida voolama.â
âAga miks neid nii palju on?â kĂźsis rändur.
Vanamees korjas maast tammetĂľru ja pani selle noormehe peopesale.
âKas sa tead, mitu tormi peab see väike seeme Ăźle elama, enne kui temast saab suur tamm?â
âPalju.â
âJa just tormid Ăľpetavad tema juuri sĂźgavamale kasvama.â
Nad istusid kaua vaikides.
LĂľpuks Ăźtles vanamees:
âKriis ei tule alati selleks, et sind murda. MĂľnikord tuleb ta selleks, et näidata, mis sinus on veel ehitamata, tervendamata vĂľi avastamata.â
âKas kriisid siis ei lĂľpegi?â kĂźsis noormees.
Vanamees naeratas taas.
âKriisid tulevad ja lähevad nagu aastaajad. Kuid kui Ăľpid neis nägema Ăľpetajaid, ei karda sa enam Ăźhtegi talve.â
Noormees vaatas uuesti jĂľge.
Nßßd ei näinud ta enam vahutavat vett.
Ta nägi jþge, mis oskas voolata.
đż Tarkusehetk
Kriisid ei ole alati märk sellest, et elu läheb valesti.
Sageli on need hetked, mil elu kutsub meid kasvama, muutuma vĂľi lahti laskma sellest, mis enam ei teeni.
MĂľni kriis Ăľpetab kannatlikkust.
MĂľni Ăľpetab usaldust.
MĂľni Ăľpetab, et meie sees on rohkem jĂľudu, kui me arvasime.
đż Ăpilane ja Ăpetaja
Ăpilane: âMiks ma soovin, et mu elus poleks enam kriise?â
Ăpetaja: âSest sa vaatad kriisi kui lĂľppu.â
Ăpilane: âMis see siis tegelikult on?â
Ăpetaja: âSageli on kriis ukseava, mille kaudu vana elu lahkub ja uus siseneb.â
Ăpilane: âJa kui ma seda ust kardan?â
Ăpetaja: âSiis istu hetkeks jĂľe äärde. Vaata, kuidas vesi ei peatu kivide ees. Ta leiab alati tee.â
âKriis on elu kĂźsimus: âKas oled valmis kasvama?â Ja iga kord, kui vastame âjahâ, muutuvad meie haavad juurteks ja meie hirmud tarkuseks.â
đż Ajatu tarkus: MĂľnikord ei ole suurim ime see, et kriis mÜÜdub, vaid see, et pärast seda avastame endas inimese, keda me varem ei tundnud.

