Oli kord, kui Jeesus rändas Galilea mägedes ja kohtas meest, keda vaevasid deemonid – sümboolselt kurjuse jõud, mis olid kaua tema sees pesitsenud. Need ei olnud füüsilised olendid, vaid mehe enda meele ja hinge pimedad osad – tema talumatud hirmud, viha ja valu, mis olid ta hingesügavustes keerelnud ja teda valitsenud. Need jõud olid muutnud ta rahutuks ja segaseks, kuni ta polnud enam iseenda peremees.
Jeesus, kelle sügav sisemine tasakaal ja teadlikkus hoidsid teda kindlana ja rahulikuna, otsustas mehe vabastada. Ta ei võidelnud nende jõududega, vaid lihtsalt käsutas need lahkuma. Kuid kurjus ei lahkunud tühja – see otsis uut kehastust, kohta, kus ennast väljendada.
Seal lähedal oli kari sigu, ja kurjuse jõud suundusid nende sisse. Sead, kes sümboolselt esindasid teadvusega olendeid, ei suutnud taluda neid võimsaid ja kontrollimatuid emotsioone, mis nüüd nende kehasse tungisid. Nad olid justkui inimesed, kes ei suuda talitseda omaenda tundeid – need tormilised jõud olid liiga suured, liiga valusad.
Sead sattusid paanikasse. Kurjus, mis nende kehasse oli imbunud, oli liiga intensiivne, liiga võõras, et seda kanda. Nad hakkasid tormama, ja nagu inimesed, kes ei suuda oma tundeid kontrollida, juhatasid emotsioonid neid hävingu poole. Nende meeleheitel hing haaras igast küljest ning nad hüppasid kaljult merre, sümboolselt alistudes oma emotsioonide võimule ja vajudes nendesse sügavale.
Merre hüpanud sead sümboliseerisid inimest, kes ei suuda valitseda oma emotsioone – nende teadvus puruneb, ja nad vajuvad tormiliste tunnete merre, kaotades iseenda tasakaalu. Meri, mis sümboliseeris emotsioone, tõmbas nad alla, sest nad ei suutnud leida oma sisemist rahu ega vaigistada tuuli, mis nende sees puhusid.
Jeesus, vastupidiselt, kõndis kindlalt vee peal. Ta sümboliseeris inimese, kes on saavutanud tasakaalu ja harmoonia oma emotsioonide ja mõtete üle. Tema ei lasknud kurjusel ega emotsioonide tormil end valitseda – ta oskas vaadata neile otsa rahulikult ja jääda kindlaks. Ta teadis, et mitte see, mis välismaailmast sisse tuleb, ei rüveta inimest, vaid see, mida inimene ise endast välja laseb – see määrab tema hinge puhtuse.
See lugu tuletab meile meelde, et me kõik peame leidma oma sisemise rahu, õppima juhtima oma emotsioone ja vaigistama tormid, mis meie sees tõusevad. Kui me seda ei tee, võime nagu sead leida end oma tunnete meelevallast ja vajuda sügavale merre, kaotades ühenduse iseendaga. Kuid kui suudame olla kui Jeesus – teadlik ja rahulik – suudame kõndida üle vee ja talitseda iga tormi, mis meie sees tõuseb.