Abraham Lincoln istus oma kontoris ja vaatas aknast välja, kui tema juurde astus noormees, kes otsis nõu. Noormehe näost peegeldus rahulolematus ja pettumus.
„Härra Lincoln,“ alustas ta, „ma lihtsalt ei leia õnne. Olen püüdnud kõike – olen rabanud tööd teha, otsinud tunnustust ja püüdnud teistele meeldida, aga õnn näib alati minu käeulatusest väljas.“
Lincoln pööras aeglaselt pilgu noormehe poole ja küsis rahulikult: „Kas oled kunagi mõelnud, et võib-olla on õnn sinu enda otsus, mitte midagi, mida väljastpoolt leida?“
Noormees kortsutas kulmu. „Kuidas saab õnn olla otsus? Kas mitte tingimused ei määra, kas me oleme õnnelikud või mitte?“
Lincoln tõusis ja hakkas toas edasi-tagasi käima, rääkides: „Vaata, poeg, enamik inimesi on nii õnnelikud, kui nad otsustavad olla. Kui ma noor olin, kaotasin ma ema. Hiljem pidin töötama raskeid töid, õppima öösiti küünlavalgel ja taluma lõputuid raskusi. Ometi õppisin ma midagi tähtsat: õnn ei ole see, mida keegi sulle annab ega see, mida sa püüad haarata. See on see, mida sa enda sees otsustad kasvatada.“
„Kas see tähendab, et ma peaksin lihtsalt leppima kõigega, mis mu elus toimub?“ küsis noormees kahtlevalt.
„Ei,“ vastas Lincoln kindlalt. „See tähendab, et vaatamata kõigele, mis toimub, valid sa, kuidas sellele reageerida. Sa valid, kas lased raskustel sind murda või leiad neist põhjust kasvada. Õnn ei ole lõppeesmärk – see on elamise viis.“
Noormees jäi mõttesse ja naeratas esimest korda, justkui oleks ta leidnud vastuse, mida ta oli nii kaua otsinud. Ta mõistis, et tema enda meeleseisund oli võti, mis avas ukse õnnele, mitte välised tingimused.
Moraal: Õnn ei ole midagi, mida keegi teine sulle anda saab. See on otsus, mille sa teed iga päev, sõltumata olukorrast. Valik on sinu kätes.