Usk ja religioon läbi funktsionaalfilosoofia prisma
Usk – sisemine liim
Tüvi: Eesti usk < soome usko < läänemeresoome usko < uurali rekonstrueeritud tüvi oska / ośka.
Algne tähendus: usaldus, lootus, veendumus.
Seos verbiga: uskuma = „pidama tõeseks, usaldama kellegi sõnu või reaalsust”.
Areng: Kristluse tulekuga kitsenes tähendus religioosseks – „usk Jumalasse” või „õigeusk”.
Funktsioon:
Usk pole emotsioon, vaid sisemine koherentsusmehhanism. Ta liidab inimese mõtted, tunded ja teod üheks korrastatud süsteemiks. See sisemine korrastus annab jõu ületada takistusi, luua uut ja hoida lootust.
Religioon – väline liim
Tüvi: Ladina religio < religare = „uuesti siduma, kokku ühendama”.
Algne tähendus: „sidumine normidega, pühendumine tavadele ja rituaalidele”.
Ajalooline areng: Roomas tähistas religio täpset rituaalide järgimist, hiljem üldist pühendumust ja jumalasuhet.
Funktsioon:
Religioon loob välimise struktuuri – normid, sümbolid, kombed ja kogukonna sideme. See on nagu sotsiaalne liim, mis ühendab paljusid inimesi ühiseks süsteemiks.
Sisemine ja väline
Kui need kaks mõistet kokku panna, tekib selge eristus:
Mõiste | Etümoloogia | Algne tähendus | Funktsioon | Liimi tüüp |
Usk | uurali oska → „usaldus” | veendumus, usaldus | sisemine koherentsus | sisemine |
Religioon | ladina religare → „siduma” | kord, rituaal, pühendumine | sotsiaalne struktuur | väline |
Koos toimides
Usk ilma religioonita = isiklik sisemine jõud, aga ilma ühisraamita võib jääda hajusaks.
Religioon ilma usuta = tühi kest, kus rituaalid säilivad, aga sisemine jõud puudub.
Usk + religioon koos = isiklik koherentsus + sotsiaalne sidusus = tugev kultuuriline ja vaimne süsteem.
Kokkuvõte
Usk = ürgne, uurali päritolu sõna, mille tähendus on usaldus ja sisemine kindlus.
Religioon = ladina päritolu mõiste, mille tähendus on välise sideme ja korra loomine.
Koos moodustavad nad duaalsuse: usk on sisemine liim, religioon väline liim.
Seega ükski maailmavaade (inimeste grupp) ei eksisteeri ilma funktsionaalse usu ja religioonita!
Usk – mitte emotsioon, vaid funktsioon
Tänapäeva kõnepruugis samastatakse usku sageli emotsioonidega – lootuse, kindlustunde, pimedalt uskumise või isegi naiivse idealismiga. Kuid kui vaadata sügavamalt, nii teaduslikust kui ka filosoofilisest perspektiivist, selgub, et usk ei ole tegelikult emotsionaalne nähtus, vaid konkreetne funktsionaalne mehhanism, mille kaudu inimene seob oma sisemise ja välise reaalsuse ühtseks tervikuks.
Usk pole tunne, vaid tööriist
Emotsioonid on muutlikud: kord tekib lootus, kord hirm. Usk seevastu ei kõigu tuule järgi, vaid toimib nagu sisemine koordinaatsüsteem, mis seob inimese mõtted, tunded ja tegevused üheks joondatud väljakuks.
Emotsioon on laine.
Usk on sagedus, millele laine häälestub.
Funktsionaalne mehhanism
Kui inimene usub, toimub kolm funktsionaalset muutust:
Psühholoogiline koherentsus – aju vähendab sisemist entroopiat, hirm ja kahtlus taanduvad, tekib selge fookus.
Bioloogiline mõju – stressitasemed langevad, parasümpaatiline närvisüsteem aktiveerub, keha siseneb „korraldusrežiimi”, kus paranemine ja taastumine on kiirem.
Sotsiaalne liim – usk koondab inimesi, loob jagatud tähenduse ja ühiselt toimiva süsteemi.
See ei ole illusioon, vaid praktiline toimemehhanism, mille tulemusi on mõõdetud platsiboefekti, stressiuuringute ja kogukondade sidususe kaudu.
Usk kui entroopia vähendaja
Termodünaamilises mõttes tähendab usk sisemise „temperatuuri” alandamist: juhuslikud mõtted ja kahtlused hajuvad ning süsteem muutub korrastatumaks.
Füüsikas loob madalam temperatuur võimaluse koherentsuseks (näiteks laser või Bose–Einsteini kondensaat).
Teadvuses loob usk samasuguse koherentsuse – fookuseeritud mõtte, mis suudab muuta nii sisemist kui ka välist reaalsust.
Piibli metafoor: mägi merre
Piiblis (Matteuse 21:21; Markuse 11:23) öeldakse: „Kui ütlete mäele: tõuse ja lange merre, siis see sünnib, kui te ei kahtle.”
See pole mitte emotsionaalne üleskutse, vaid õpetus funktsionaalsest mehhanismist:
Mägi = takistus, suur süsteemne barjäär.
Meri = lõpmatus, kuhu takistus hajub, emotsioonid.
Usk = funktsioon, mis liidab inimese sisemise välja sellise koherentsusega, et välisreaalsus peab sellega joonduma.
Järeldus
Usk ei ole pelgalt „uskumine” ega tundeline lootus. See on:
Entroopia vähendaja – loob korrastatuse kaose asemel.
Koherentsuse tööriist – seob mõtte, emotsiooni ja keha ühtseks resonantsiks.
Reaalsuse kujundaja – funktsionaalne mehhanism, mis muudab võimatu võimalikuks.
Seepärast võib öelda: usk ei ole emotsioon, vaid konkreetne funktsioon, mille kaudu inimene loob endale uue reaalsuse.