Ester Kees

Ühes väikeses külas elas mees nimega Elias ja naine nimega Leena. Nad olid abielus juba aastaid, kuid nende vahel valitses üha suurem vaikus. Elias töötas päevad läbi põllul, Leena hoolitses kodu eest, kuid nende südamed kasvasid üksteisest kaugemale. Ühel päeval otsustasid nad minna vana targana tuntud naise juurde, kes elas küla serval. „Me ei mõista

Mirel oli alati uskunud, et kui ta ühe eluprobleemi lahendab, siis saabub lõpuks rahu. Ta arvas, et kui ta õpib ära ühe raske õppetunni, siis rohkem sarnast valu taluda ei tule. Kuid elu õpetas talle midagi muud. Ühel kevadhommikul, kui ta istus järve ääres ja vaatas veepinda, meenusid talle kõik katsumused, mida ta oli läbi

Naine oli alati olnud perfektsionist. Tal oli täpne ettekujutus, milline peab olema armastus, milline peab olema ideaalne partner, kuidas peavad sõbrad käituma ja kuidas elu peaks kulgema. Kui asjad läksid teisiti, tundis ta pettumust, viha ja isegi südamevalu. Ühel päeval, kui ta jälle sõbrale kurjustas, et viimane ei vastanud tema sõnumile piisavalt kiiresti, peatus ta

Metsade vahel kasvas noor tammepuu. Ta sirutas oma oksad taeva poole, igatsedes puudutada tähti, kuid tundis end väiksena ja tühisena. „Miks ma ei ulatu kõrgemale?“ küsis ta vanalt, laiaoksaliselt tammelt enda kõrval. Vana tamm naeratas rahulikult. „Kas sa arvad, et väärikus peitub ainult kõrguses?“ Noor tamm vaikis. Ta arvas, et suurus ja jõud teevad temast