Ester Kees

Oli kord rändur, kes otsis vastuseid.Ta käis templites ja töötubades, kuulas õpetajaid ja uuris raamatuid, kuulas mantrates kõlavat tarkust ja mediteeris vaikustes, mis lubasid valgust. Kõikjal öeldi talle, mida teha, kuidas hingata, mida süüa, keda armastada ja millal ärgata.Kuid ühel päeval, kui ta oli järjekordses külas, leidis ta end seisvat vana kaevu kõrval, mille juurde

Kõige köitvam naine ei karda olla tema ise.Ta ei kanna maski, mis sobiks ühiskonna ootustega, ei püüdle meeldida ega vastanduda, ta lihtsalt on – sügavalt, vaikselt ja väärikalt kohal. Ta ei otsi päästjat ega kroonitud rüütlit.Ta ei vaja luba säramiseks,ega ruumi, mille keegi talle loovutanud on – ta võtab ruumi ilma luba küsimata,sest tema kohalolu

Oli kord kaks inimest. Nad ei teadnud teineteise nimesid ega nägusid.Nad ei elanud samas linnas ega jaganud samu radu.Kuid nende hinges tuksus vaikne teadmine – et kusagil on keegi, kellele nad on määratud.Keegi, keda nad veel ei tundnud, aga keda nende süda juba ootas. Üks neist armastas vaikust, metsa ja sõnu,teine helisid, värve ja vaikseid