Ta istus akna all, vaikses toasning vaatas, kuidas vihmapiisad mööda klaasi alla voolasid.Ta soovis, et ka tema sees olev valu võiks nii lihtsalt lahkuda – libiseda mööda südame seinu alla ja kaduda kuhugi kaugele, kuhu ei ulatu enam mälestused ega haavad. Aga hingevalu ei olnud vesi.See oli raske, must, kleepuv – nagu aeglaselt voolav tõrv,
Kui vihm ja valu kohtuvad❤️ Loe rohkem »
Ühel päeval asus inimene rännakule. Mitte jalgsi ja mitte mööda teid, vaid rännakule läbi inimsuhete – iga silmapaar, iga puudutus, iga sõna sai talle peegliks. Ta märkas, et mõni inimene äratas temas kohest imetlust – oli neis midagi lummavat, justkui valgus, mida ta ei suutnud unustada. Teised jälle ärritasid, häirisid või tekitasid lausa vastikust. Ta
Keskendu sellele, kuhu tahad minna, mitte sellele, mida kardad. – Anthony Robbins See tarkusetera Anthony Robbinsilt on nagu selge suunaviit elu ristteel: Keskendu sellele, kuhu tahad minna, mitte sellele, mida kardad.” Meie fookus loob meie reaalsuse. Kui keskendume hirmule, takistustele ja võimalikele ebaõnnestumistele, siis muutume ettevaatlikuks, kahtlevaks, jääme seisma või pöördume tagasi.Aga kui suuname oma
Suunaviit elu ristteel Loe rohkem »
Naine istus mere ääres, jalad külmas liivas, ja vaatas silmapiiri. Päike oli loojumas, taevas triibutatud lillade ja kuldsete varjunditega. Ta tundis end tühjana. Mitte traagiliselt, vaid vaikselt — nagu tuba, kust keegi on just lahkunud, jättes ukse kergelt paokile. Viimase aasta jooksul oli ta kaotanud palju: armastuse, millele ta oli ehitanud unistusi, ja iseenda, kellele
Armastus on tuli.Kirg, mis süttib silmapilgust ja haarab hinge nii, et sa ei saa ega tahagi lahti lasta.See on igatsus, mis tungib läbi naha ja luude, vajadus, mis ei küsi loogikat ega luba. Armastus on hoolimine – selline, mis paneb su nägema teist inimest tervikuna, tema haavade ja valgusena, tema varjude ja võluna. Armumine on
Ühel kevadel otsustas inimene istutada oma aeda uue taime. Mitte tavalise porgandi või kartuli, vaid midagi erilist – seemne, millele polnud nime. Ainult sisetunne, et kui ta seda õigesti hooldab, sünnib midagi ilusat ja suurt. Naabrid vaatasid üle aia ja küsisid:“Mis sa sinna mulda panid?”“Usalduse,” vastas ta.“Ja?”“Ja õige suhtumise.” Nad naersid. “Ei midagi konkreetset? Pole
Mees istub pargis ja mõtleb: “Naine on rumal ja kuri. Sõbrad – ebausaldusväärsed. Elu – üks suur viletsus. Raha pole, tervis on läbi…” Ta ei märka, et tema selja taga seisab keegi. Hiiglaslik, kaunitiivaline ingel, hoides käes suurt lumivalget märkmikku ja kuldset sulepead. Ingel kirjutab hoolikalt kõik mehe mõtted üles – sõna-sõnalt. Ta mõtleb endamisi:
Lugu inimesest, kes avastas, et geeniuse sära ei tulene üksnes temast endast – vaid ka meist kõigist, kelle sees elab vaikne potentsiaal, sageli maha surutud, unustatud või edasi lükatud. Ta armastas raamatuid.Eriti neid, mille taga oli nimi, mis kõlas nagu legend: suured mõtlejad, kunstnikud, loojad. Kui ta neid luges, tekkis tal tihti tunne:„See mõte on
Lühilugu „Peegeldus paberil” Loe rohkem »
Naine oli aastaid otsinud vastuseid: Kuidas olla õnnelik? Kuidas leida rahu? Kuidas tunda end armastatuna? Ta oli proovinud kõike – uusi suhteid, tööalaseid edusamme, vaimseid kursusi, tervislikku eluviisi. Kõik andsid korraks midagi… aga mitte seda püsivat kohalolu, mida ta igatses.Midagi jäi ikka puudu. Midagi oli alati „veel vaja”. Ühel päeval, kui ta oli väsinud otsimisest,
Lugu inimesest, kes pidas kaua pisaraid nõrkuseks, kuni ühel vaiksel hetkel mõistis, et nutmine ei lõhu meid – see peseb maha selle, mida me enam ei pea kandma. See on lugu kaastundest iseenda vastu ja lubadusest tunda kõike päriselt. Ta oli õppinud varakult tugev olema.“Ära nuta.”“Hoia end üleval.”“Sa pead hakkama saama.” Ja ta hakkas.Ta hoidis
Lühilugu „Koht, kus vesi voolab” Loe rohkem »