Ester Kees

Elus tuleb vahel ikka ette, et meiega juhtuvad ebameeldivad, halvad ja valusad asjad. Enamikul juhtudel suudame me juhtunuga leppida, toime tulla ja pärast mõningast taastumist ja eneseleidmist saame me võrdlemisi rahulikult eluga edasi minna. Keerulisemaks kujuneb olukord aga sel juhul, kui toimunu tekitab meie sisse sellise trauma, et see meid pisut katki teeb. Traumast tekkinud

Päris ausalt. Ma küsin teilt täiesti siiralt – kas sa tunned end armastatuna? Kui tihti, kas alati? Kelle poolt sa end armastatuna tunned? Kas sa oled kindel, et sinu lähedased tunnevad end sinu poolt armastatuna? Et oma mõtet mitte liiga keeruliseks ajada, toetun ma siin näites paarisuhtele, kuid teoreetiliselt võib sama mõtet rakendada mistahes lähedasele

Kas maailmas on olemas veel lollimat, eksitavamat ja lausmürgisemat ütlust? Mis imeloom see mees on, et tema ei võiks nutta? Kas mehed naerda tohivad? Ka see on emotsioonide väljapurse – miks mehed naerda tohivad? Ja üleüldse, kes on pädev meile ütlema, milliseid emotsioone keegi tunda tohib, olgu ta mees, naine, täiskasvanu või laps? Tegelikkuses algabki

Kui mitut inimest sina tead, kes oleks valmis iseendaga leivad ühte kappi panema? Keegi, kes on armunud iseenda peegelpilti ja kelle lemmikmeloodiaks on nende endi hääle kõla? Kas võib juhtuda, et sa ise oled üks neist inimestest? Üldjoontes ei ole enese armastamine üldse halb asi – ennast tulebki austada, armastada ja hoida. Mõnel juhul muutub