Ester Kees

Vanarahva ütlus: „Lilled ei jookse mesilaste järel – nad õitsevad ja mesilased tulevad nende juurde.“ Miia oli kaua otsinud romantilist armastust. Ta unistas sügavast ühendusest, mõistmisest ja soojusest, kuid tundis end tihti üksildasena, justkui oleks õige inimene kuskil olemas, kuid ei leia teed tema juurde. Alguses keskendus ta konkreetsele inimesele, mõeldes, kuidas meelitada teda oma

See polnud hetk, mil maailm oleks tardunud, taevas oleks avanenud ja südamed oleksid ühes rütmis lööma hakanud. Ei olnud kiiret pilguvahetust, mis oleks saatnud elektri mööda selgroogu, ega hinge kinni jäävat tunnet, et „see ongi see“. See oli midagi palju sügavamat. See oli naer hetkel, kui elu tundus hall ja argine. See oli mõistmine seal,

See polnud lihtsalt hetk – see oli maailm, mis vajus vaikusesse, kui nende pilgud kohtusid. See oli ajatu äratundmine, justkui oleksid nad tundnud teineteist juba ammu, ehk isegi enne seda elu. See oli südamelöök, mis jäi korraks vahele, hingetõmme, mis muutus sügavamaks. See oli tundmus, mis ei vajanud seletusi ega tõestusi – see lihtsalt oli.

Pärimustarkus: „Kes tõeliselt armastab, see ei karju – süda teab niigi. Lea ja Markus olid olnud koos aastaid. Nad olid kogenud päikeselisi hommikuid ja tormiseid öid, vaikseid naeratusi ja kirglikke vaidlusi. Nende vahel oli midagi sügavat ja tõelist, kuid nad teadsid, et armastus ei ole alati lihtne. Ühel õhtul, kui nad istusid kaminatule ääres, puhkes