Elas kord inimene, kes otsis elule tähendust. Mitte suurt missiooni ega suurt saavutust, vaid lihtsalt tunnet, et iga päev oleks midagi väärt.Ta oli proovinud ja otsinud uusi hobisid, koolitusi, vahetanud töö- ja elukohti ning ka sõpru. Kuid ikka tuli hommikuti hetk, kus ta küsis endalt: “Milleks?”Mitte kurvalt, vaid vaikselt. Nagu küsimus, millele polnud veel vastust. […]
Ühel vaiksel õhtul istusid õpetaja ja õpilane puu all, vaatega allorgu. Päike vajus silmapiiri taha ning valgus muutus pehmeks ja kuldseks. Õpilane oli mõtlik. „Õpetaja,“ ütles ta lõpuks, „mõned inimesed toovad minusse rahu ja rõõmu, teised aga kurnavad mind… Ma ei saa alati aru, miks.” Õpetaja naeratas vaikse soojusega ja vastas: „Sest inimesed ei ole
Õpetaja ja valguse tee🤍 Read More »
Oli kord inimene, keda pisiasjad kergesti ärritasid.Mõni sõna, mõni pilk, mõni ootamatu viivitus – ja ta tundis, kuidas sees tõuseb kuum rahutus. Ta püüdis sellest üle olla. Ta ütles endale: “Ma ei tohiks nii tunda.” Aga tunded ei kuulnud käske – nad kerkisid ikka ja jälle. Ühel päeval, kui keegi ütles midagi teravat ja ta
Bô Yin Râ, kodanikunimega Joseph Anton Schneiderfranken, oli saksa vaimne õpetaja, poeet ja kunstnik, kelle pärand hõlmab nelikümmend raamatut ja ligi kahesada maali. Tema teosed keskenduvad inimese vaimsele arengule, eneseteadvustamisele ja sisemise rahu saavutamisele. Siin on mõned tema tsitaadid: „Oma läbielamisi tuleb lihvida nii, nagu teemanti – tema enda tolmus. Sina oled nii kalliskivilihvija kui
Bô Yin Râ tsitaate, tarkuseteri Read More »
Ta istus akna all, vaikses toasning vaatas, kuidas vihmapiisad mööda klaasi alla voolasid.Ta soovis, et ka tema sees olev valu võiks nii lihtsalt lahkuda – libiseda mööda südame seinu alla ja kaduda kuhugi kaugele, kuhu ei ulatu enam mälestused ega haavad. Aga hingevalu ei olnud vesi.See oli raske, must, kleepuv – nagu aeglaselt voolav tõrv,
Kui vihm ja valu kohtuvad❤️ Read More »
Ühel päeval asus inimene rännakule. Mitte jalgsi ja mitte mööda teid, vaid rännakule läbi inimsuhete – iga silmapaar, iga puudutus, iga sõna sai talle peegliks. Ta märkas, et mõni inimene äratas temas kohest imetlust – oli neis midagi lummavat, justkui valgus, mida ta ei suutnud unustada. Teised jälle ärritasid, häirisid või tekitasid lausa vastikust. Ta
Keskendu sellele, kuhu tahad minna, mitte sellele, mida kardad. – Anthony Robbins See tarkusetera Anthony Robbinsilt on nagu selge suunaviit elu ristteel: Keskendu sellele, kuhu tahad minna, mitte sellele, mida kardad.” Meie fookus loob meie reaalsuse. Kui keskendume hirmule, takistustele ja võimalikele ebaõnnestumistele, siis muutume ettevaatlikuks, kahtlevaks, jääme seisma või pöördume tagasi.Aga kui suuname oma
Suunaviit elu ristteel Read More »
Naine istus mere ääres, jalad külmas liivas, ja vaatas silmapiiri. Päike oli loojumas, taevas triibutatud lillade ja kuldsete varjunditega. Ta tundis end tühjana. Mitte traagiliselt, vaid vaikselt — nagu tuba, kust keegi on just lahkunud, jättes ukse kergelt paokile. Viimase aasta jooksul oli ta kaotanud palju: armastuse, millele ta oli ehitanud unistusi, ja iseenda, kellele
Armastus on tuli.Kirg, mis süttib silmapilgust ja haarab hinge nii, et sa ei saa ega tahagi lahti lasta.See on igatsus, mis tungib läbi naha ja luude, vajadus, mis ei küsi loogikat ega luba. Armastus on hoolimine – selline, mis paneb su nägema teist inimest tervikuna, tema haavade ja valgusena, tema varjude ja võluna. Armumine on
Ühel kevadel otsustas inimene istutada oma aeda uue taime. Mitte tavalise porgandi või kartuli, vaid midagi erilist – seemne, millele polnud nime. Ainult sisetunne, et kui ta seda õigesti hooldab, sünnib midagi ilusat ja suurt. Naabrid vaatasid üle aia ja küsisid:“Mis sa sinna mulda panid?”“Usalduse,” vastas ta.“Ja?”“Ja õige suhtumise.” Nad naersid. “Ei midagi konkreetset? Pole