Ester Kees

Ühel päeval, kui Thomas Edison töötas hilisõhtuni oma laboris, astus sisse noor insener, kes tahtis temaga nõu pidada. Insener küsis, imetlust täis pilk silmis: “Härra Edison, kuidas te jaksate nii palju töötada? Ma olen kuulnud, et te magate vaid paar tundi ööpäevas ja veedate enamiku ajast oma laboris. Kas see pole kurnav?” Edison tõstis pilgu,

  Thomas Edison on imetabavalt öelnud: “Kui meil oleks kõik, mida soovime, ei teeks me kunagi midagi uut.” Kord, kui Thomas Edison vestles oma noore assistendiga, küsis noormees temalt: “Härra Edison, kuidas te suudate luua nii palju leiutisi, kui maailmas tundub juba kõik olemas olevat?” Edison naeratas oma tuntud leebe moega ja vastas: “Kui meil

  Ühel õhtul, kui labori tööpäev oli lõppenud, istus Thomas Edison üksinda, vaadates eredat lambipirni, mille leiutamiseks ta oli nii kaua vaeva näinud. Tema assistent astus ruumi ja küsis uudishimulikult: “Kuidas te üldse suutsite nii palju kordi ebaõnnestuda ja ikka edasi proovida?” Edison naeratas, silmad täis soojust ja mõistmist. “Ebaõnnestuda?” kordas ta mõtlikult. “Ma ei

Kui Thomas Edison töötas lambipirni leiutamise kallal, küsis üks tema kolleegidest veidi skeptiliselt: “Härra Edison, te olete proovinud tuhandeid materjale ja ükski neist pole töötanud. Kas te ei tunne, et raiskate oma aega?” Edison tõstis pilgu ja vastas rahulikult: “Raiskamine? Vastupidi. Ma olen avastanud 10 000 viisi, mis ei tööta. Iga katse viib mind lähemale

Ühel kevadisel pärastlõunal, kui päike paistis mahedalt ja linnud laulsid, istus William James oma kabinetis, kirjutades innukalt oma järgmist teost. Tema kirjutuslaud oli kaetud märkmetega, ideed voolasid pidevalt, kuid mõtted olid hakanud väsima. Ta tõstis pea ja vaatas aknast välja – väljas rohetas loodus ja õhk tundus kutsuv. Hetkeks mõtles ta endamisi: “Kas ma pean

Thomas Edison istus oma laboratooriumis, keset juhtmeid, patareisid ja märkmikke, kui noor uudishimulik ajakirjanik talle lähenes. “Härra Edison, kõik räägivad teie geniaalsusest. Kust te sellised geniaalsed ideed saate?” küsis noormees, lootes paljastada saladuse. Edison tõstis pilgu ja naeratas kergelt. Ta osutas oma märkmikuhunnikule ja katsetest läbipõlenud seadmetele. “Genius,” alustas ta, “on üks protsent inspiratsiooni ja

Kord tuli noor naine õpetaja juurde, silmis rahutuse säde. “Õpetaja,” alustas ta, “ma tunnen, et otsin midagi, mida ei leia. Olen reisinud paljudesse paikadesse, kuulanud lugematuid õpetusi ja proovinud kõike, kuid õnne ikka ei ole. Miks on nii raske leida, mida otsin?” Õpetaja naeratas õrnalt ja ulatas talle tühja kausi. “Mine jõe äärde ja täida

Ühel päikeselisel hommikul istus vanamees jõe ääres ja jälgis voolavat vett. Tema rahulik olek köitis noormehe tähelepanu, kes parajasti otsis vastuseid oma elus ette tulnud raskustele. Ta lähenes vanamehele ja küsis: “Miks tundub, et minu teekond on täis takistusi? Kas universum ei soovi, et ma õnnestuksin?” Vanamees naeratas mõistvalt ja viipas noormehe enda kõrvale istuma.

Kord kohtas Samuel Richardson noort meest, kes küsis talt: “Härra Richardson, kuidas teie kirjad ja lood suudavad südameid liigutada ning hinge helisema panna? Kuidas sõnad võivad omada nii palju jõudu?” Richardson vaatas noormeest silmi täis soojust ja vastas: “Kirjutamine pole ainult sõnade kokkupanek. See on hinge peegel ja südame hääle kandja. Kui paned paberile tõelised