Õpilane istus kivisel künkal, käed rusikas, silmad punnis vihast.„Ma ei taha enam temaga rääkida!” sisistas ta. „Ta toob minus välja… midagi, mida ma vihkan. Ma ei ole selline! Aga tema paneb mind karjuma. Ma ei ole kuri – aga tema kõrval ma tunnen, nagu oleksin.” Õpetaja istus ta kõrvale. Vaikselt. Mitte, et vastata, vaid et […]
Lühilugu „Koletise vari” Read More »
„Mul on tunne, et kõik on korraga liiga palju…” sosistas ta, silmad akna poole keeratud. Hääl värises natuke – just nii palju, et kuulaja pidi vaikima, et mitte seda värinat katkestada. Teine inimene tema kõrval – mees, keda ta armastas – tahtis juba suu avada.Tal oli peas valmis terve rida mõtteid, mida öelda:„See läheb mööda.”„Sa
Ainult kuula mind…🌹 Read More »
Oli kord inimene, kelle sees elas peidetud tuli. Mitte valguse, vaid põletava kuumuse tuli. Ta ei näidanud seda igapäevaselt välja, aga mõnikord – ootamatult – paiskus see leek temast välja: sõnas, pilgus, vaikuses, mis lõikas sügavamalt kui karje. Ta ei saanud alati aru, kust see tuli tuli. Mõni olukord, mõni pilk, mõni sõna – ja
Mõnikord usaldame inimesi kogu südamest.Anname neile vaikuses oma parima – headuse, helluse ja haavatavuse.Me usume, et nad hoiavad meid sama hoole ja armastusega, nagu meie neid.Aga vahel juhtub, et just need, kellele kõige enam toetume, teevad kõige sügavama haava. Löök hinge ei jäta sinikat – aga see jääb kumisema.Vaikuses kõlab küsimus:“Miks sa tegid mu hinge
Kui süda saab haavata🌹 Read More »
Oli kord inimene, kes kandis endas palju unistusi. Ta tahtis maalida. Ta soovis armastada.Ta igatses reisida, õppida, jagada oma lugu maailmaga. Aga… “Aga mul ei ole piisavalt aega.”“Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea.”“Aga äkki ma jään üksinda.”“Aga mis teised arvavad?” Iga “aga” istus ta teele nagu väike aed. Mitte kõrge, mitte terav
Lühilugu „Aga kui väike aed” Read More »
Ühel vaiksel sügisõhtul, kui maailm tundus väsinud ja vaikus sügavam kui tavaliselt, istus üks inimene akna all, käed süles, silmad suletud. Ta ei otsinud vastuseid raamatust ega kellegi teise sõnadest. Ta küsis iseendalt:„Miks ma ikka ja jälle samadesse mustritesse tagasi kukun? Miks ma vahel tunnen, et elu voolab, ja teinekord, et ma lihtsalt püüan ellu
„Me oleme see, mida me korduvalt teeme. Suurepärasus ei ole tegu, vaid harjumus.”— Aristoteles „Tunne iseennast – ja sa mõistad kogu maailma.”— Sokrates „Inimene ei vaevu kunagi rohkem kui siis, kui ta iseendaga aus on.”— Seneca „Meeled võivad meid petta, kuid meel, mis näeb selgelt, ei eksi.”— Platon „Kõik, mida me oleme, on tulenenud sellest,
Ajatud tsitaadid inimese aju ja meele kohta Read More »
Kujuta ette, et sul on armsam. Kõige kallim maailmas.Ja kujuta nüüd ette, et tema armastab sind tingimusteta. See kõige kallim……on su keha. Peatu hetkeks. Hinga. Ja küsi endalt:Kui palju ma olen oma kehale haiget teinud?Kui sageli olen teda proovile pannud, teda eiranud, ohverdanud?Kui sageli olen temast mööda vaadanud – justkui ta poleks elav, tundlik, püha?
🌺 Mu kallis keha – kõige truum armastaja🌺 Read More »
Ta ei olnud valjuhäälne. Ei pidanud kõnesid ega otsinud tähelepanu. Ta tuli vaikselt, pehme pilgu ja soojade silmadega, ning kui sa temaga kohtusid, jäi midagi sinus justkui teistsuguseks. Mitte seetõttu, et ta midagi ütles — vaid kuidas ta kohal oli.Inimesed tundsid end tema kõrval nähtuna.Mitte sellepärast, et ta küsis palju, vaid sellepärast, et ta kuulas
Valgus, mis ei küsi luba❤️ Read More »
Elas kord inimene, kes arvas, et elu määravad olukorrad – ilm, inimesed, õnn ja ebaõnn. Kui päev oli ilus, tundis ta end hästi. Kui keegi oli tõre, muutus ka tema tuju. Kui midagi läks nihu, uskus ta, et “elu on raske”. Ta oli nagu laev, mida lained ja tuuled pillutasid. Ühel vihmasel päeval, kui kõik