Ester Kees

Ühes väikeses külas elas peremees nimega Mihkel. Mihkel oli töökas talunik, kes hoolitses oma talu ja loomade eest suure hoolega. Tal oli vana ämber, mida ta kasutas iga päev kaevust vee toomiseks. Ämber oli küll vana ja kulunud, aga see pidas vett hästi ning Mihklile oli see kallis, sest see oli teeninud teda aastaid. Ühel […]

Kaugel maal elas tark kuningas. Ta oli tuntud oma õiglasuse ja kaastunde poolest. Ühel päeval tuli tema juurde noor mees, kes küsis: “Kuningas, mis on karma ja kuidas see mõjutab meie elu?” Kuningas palus mehel järgneda talle aeda. Seal seisis suur puu, mille all oli vari. Kuningas ütles: “Vaata seda puud ja selle varju. Nii

Oli kord metsaservas asuv väike küla, kus kõik elanikud armastasid kuulata hommikust linnulaulu. Eriti paistis silma üks väike laululind, kelle kaunis hääl rõõmustas kõiki külaelanikke. Igal hommikul, kui päike tõusis, kostus tema laul üle kogu küla, täites südamed rõõmu ja rahuga. Külas elas ka väike poiss nimega Mart, kes armastas väga loodust ja linde. Ta

Elas kord õpetlane, kes oli tuntud oma sügava tarkuse ja rahu poolest. Paljud tulid tema juurde, otsides juhatust ja mõistmist, sest tema teadmised ja eluviis paistsid olevat teistest kõrgemad. Ühel päeval tuli tema juurde noor mees, kes oli rahutu ja täis küsimusi. “Noor inimene,” ütles õpetlane, “kuidas saan sind aidata?” Noormees vastas: “Õpetaja, olen otsinud

Elas kord noormees, kes oli armunud kaunisse neidu. Noormees püüdis iga hinna eest võita neiu armastust, tehes talle pidevalt kingitusi, kirjutades pikki kirju ja avaldades oma tundeid valjuhäälselt. Kuid mida enam ta püüdis, seda kaugemale neiu temast tõmbus. Noormees oli murest murtud ja otsustas nõu küsida oma targalt Õpetajalt. Õpetaja kuulas noormehe ära ja rääkis

Oli kord väike kaluriküla, kus inimesed elasid suuresti oma igapäevase töö ja looduse rütmi järgi. Külaelanikud olid harjunud raskustega, mida meri ja ilm neile pakkusid, kuid alati usaldasid nad oma paate ja võimeid. Ühel tormisel päeval läks üks kalur merele. Torm oli tugevam kui tavaliselt, ja tema paat hakkas lainehoogude käes kõikuma. Äkki läksid lained

Oli kord noor munk, kes otsis pidevalt tarkust ja valgustumist. Ta veetis päevi ja öid mediteerides, kuid tundis end siiski tihti segaduses ja rahutuna. Ühel päeval otsustas ta pöörduda oma Õpetaja, Buddha, poole, et leida vastuseid oma küsimustele. “Õpetaja,” alustas munk, “ma püüan kõigest väest saavutada valgustumist, kuid tunnen, et mu teadvus kaldub pidevalt kõrvale.

Sharon Lechter on öelnud: “Põletav soov olla ja teha on alguspunkt, kus unistaja peaks end teele asutama. Unistused ei sünni ükskõiksusest, laiskusest ega ambitsioonide puududusest.” Elas kord tüdruk, kes oli alati tundnud sügavat ning põletavat soovi saada kunstnikuks. Lapsepõlvest saati veetis ta tunde, joonistades ja maalides, kujutades ette imelisi maailmu ja lugusid. Kuid elu keerised

Inimene, kes süüdistab oma probleemides ja ebaõnnestumistes pidevalt teisi ning pidevalt ainult hädaldab, see inimene ei õpi enda elu juhtima, ega saa mitte kunagi enda elu peremeheks. Tammubki ühe koha peal, ei liigu edasi, on rahulolematu, pahameeles ja ka lahendused jäävad tulemata. Kui ise ei hakka tegutsema, siis ei muutugi midagi ja süüdistamine ei lahenda

Üks mees oli väikese poisina suur sõber naabruses elava vanakesega. Aeg läks, noormees läks kolledžisse, tulid muud huvid, siis tööleminek ja isiklik elu. Noore mehe iga minut oli hõivatud, enam polnud aega minevikku meenutada ega lähedaste inimestega koos olla. Ühel päeval sai ta teada, et naabrivanake on surnud, ja järsku meenus talle kõik – kui