Ester Kees

Armastuse aeglane tarkus. Meie esivanemad teadsid, et armastus ei ole äkiline leek, vaid tasa hõõguv tuli, mida toidetakse vaikuse, austuse ja igapäevase hoolimisega. Nii nagu tuli koldes vajab sütt ja hapnikku, vajab armastus ruumi ja teadlikku kohalolu. Vanarahvas ütles: “Mida vaiksem tuli, seda pikem hõõg.” Ja ka filosoof Aristoteles meenutas: “Armastus seisneb pigem andmises kui […]

Igal hingel võiks olla oma koht.Mitte ainult tuba nelja seina vahel, vaid hingekoht – salajane nišš ajas ja ruumis, kus maailm korraks vaikib ja sina ise saad end kuulda. Meie esivanemad teadsid: iga hing vajab oma vaikset sängi, kuhu elumüra ei ulatu.Olgu selleks istumispuu metsa ääres, aknanurk, kuhu langeb õhtupäikese viimane kiir, või hetk, mil

Meie esivanemad teadsid – väsinud hing ei kuule iseennast ja kui süda jääb vaikseks, on elu häälest väljas.Kui me muutume kurnatuks, üksildaseks või vihaseks, hakkavad meie mõtted tumenema. Kaob tänutunne. Silmad ei märka enam elu peeneid kingitusi – varahommikust uduloori, teekruusi soojust või lindude vaikset kohalolu.Hing tõmbub kokku nagu leht sügistuules. Seepärast ei ole oma

Iga inimene on nagu lõuend – kannab endas varjundeid, mille on maalinud elu, teised inimesed, mälestused ja lood. On neid, kes maalivad sõnadega, teisi, kes pintsliga. Ja on neid, kes loovad lihtsalt oma kohaloluga – vaikse pilgu, sooja puudutuse või meenutusega, mis elab meis kauem kui hetk ise. Kusagil ajahämaruses elanud inimesed uskusid, et üksi

Kord, ammu enne kellade leiutamist ja kaartide joonistamist, sündis maailmas Näitusehaldjas. Ta ei kandnud raame ega valgusteid, ei kogunud piletiraha ega korraldanud avamispidusid. Ta lõi teistsuguse näituse – sellise, mis elab ja hingab. Ta kutsus kõik olendid kohale: „Tulge, ma näitan teile kunsti, mis ei vaja kunstnikku. Seda ei saa riputada seinale ega sulgeda klaasi

Ühes merelähedases külas räägiti kunagi loost, mida vanaema kord lapsele sosistas — lugu naisest, kes istus igal kevadel samale pingile, vaatega rahutule merele. See oli see sama pink, kus kaks inimest kord vaikuses lubasid, et nad ei taha enam kunagi lahus olla. Nad kohtusid hilja, nagu kohtuvad hinged, kes on varem pidanud rändama. Igal ühel

On loomulik tunda uhkust oma esivanemate üle – nende lugude, saavutuste ja kannatuste üle, mis voolavad meis justkui nähtamatu veresoonena. Kuid vahel võib mineviku hiilgus muutuda varjuks, milles seismine tundub mugavam kui ise valguse poole astumine.See on lugu noormehest, kes tuli oma juuri kuulutama, ja targast vanamehest, kes tuletas meelde: ei ole juured need, mis

Mõned lood kasvavad nagu puud – aeglaselt, vaikselt ja juurtega, mis ulatuvad nähtamatutesse sügavustesse. Nad ei hüüa ennast tähtsaks, ei sirutu taeva poole uhkeldades, vaid seisavad väärikalt, kandes endas nii mineviku tarkust kui tuleviku lubadust. See on lugu ühest tammest – mitte lihtsalt puust, vaid elavast sümbolist, mis ühendab kivise vaikuse ja kasvava elu. Külaelanikud