Ester Kees

  Sageli küsime: Mis teeb ühest kohast põrgu ja teisest paradiisi? Arvame, et see on määratud väliste tingimuste või jumaliku otsusega. Aga mis siis, kui need kaks polegi nii erinevad? Mis siis, kui erinevus peitub meis endis – meie südames, meie käitumises, meie valikutes? Selles sümboolses intervjuus vestlevad Õpetaja, kes jutustab loo elu lihtsate ja

Me elame maailmas, kus armastust teiste vastu peetakse sageli loomulikuks… kuni kohtume kellegi, keda on raske armastada.Aga mis saab siis, kui inimene on keeruline, vaikiv, terav või valus? Kas armastus ka siis kehtib? Kas see on oskus, valik või sisemine tee? Selles vestluses kohtuvad Õpetaja, kelle vaikus on täis elu, ja Õpilane, kelle südames põleb

On hetki, mil me otsime armastust justkui väljastpoolt – pilkudest, sõnadest, tegudest, suhetest. Kuid sügaval sisimas igatseb meie hing hoopis midagi muud: et me pööraks pilgu endasse, mitte hinnangu, vaid kaastunde ja mõistmisega.See on koht, kus algab tõeline armastus – mitte teiste kaudu, vaid iseenda kaudu. Järgnevas vestluses kohtuvad kaks rändurit: Aurelia, hing, kes otsib

Mõned lood ei hakka pihta tervest kohast – nad algavad killust. Just sealt, kus midagi on murdunud, katki läinud, jäänud seisma. Aga vahel peitubki tõeline ilu mitte täiuslikkuses, vaid selles, kuidas me õpime oma kildudega rääkima. „Kildude keel“ on inspireeriv lugu inimesest, kes avastas, et paranemine ei tähenda katkiste osade peitmist, vaid nende austamist ja

Me kõik oleme aeg-ajalt insenerid – mitte kivide ja metalli, vaid mõtete ja vaikimiste maailmas. Mõni sõnamatus, pilk või paus muutub meie sees loodiks, millest sünnib midagi suuremat: oletus. Kui neid ei märgata ega küsita, võib neist kerkida terve loss – ilus ja keeruline, aga üksildane. See on lugu tüdrukust, kes avastas, et tõde ei

Kes on Sukelduja? Ta ei kanna tiitleid ega püüdle esinemise poole.Ta on inimene, kes ei leidnud armastust raamatu lõpus ega rahu meditatsiooni alguses.Ta leidis need alles siis, kui oli valmis minema enda sisse nii sügavale, et pidi esmalt kaotama kõik tuttava – sealhulgas iseenda vana mina.Ta ütleb: „Pinnal on lärmakas, aga tühi. Sügavuses on vaikus,

Kes on Kvantmeister?Kvantmeister ei ela laborites ega templites. Teda ei leidu tiitlite ega rollide järgi, vaid kõige vaiksema nihke hetkes, kus inimene lakkab olemast harjumus ja hakkab olemaks võimalus. Ta on kõndinud ajuga, istunud südamega, aga liigub nüüd väljaspool ennast, igas hetkes värskelt. Teda ei saa järgida – teda saab vaid meenutada, sest osa temast