Ester Kees

Ühel päikeselisel hommikul istus vanamees jõe ääres ja jälgis voolavat vett. Tema rahulik olek köitis noormehe tähelepanu, kes parajasti otsis vastuseid oma elus ette tulnud raskustele. Ta lähenes vanamehele ja küsis: “Miks tundub, et minu teekond on täis takistusi? Kas universum ei soovi, et ma õnnestuksin?” Vanamees naeratas mõistvalt ja viipas noormehe enda kõrvale istuma. […]

Kord kohtas Samuel Richardson noort meest, kes küsis talt: “Härra Richardson, kuidas teie kirjad ja lood suudavad südameid liigutada ning hinge helisema panna? Kuidas sõnad võivad omada nii palju jõudu?” Richardson vaatas noormeest silmi täis soojust ja vastas: “Kirjutamine pole ainult sõnade kokkupanek. See on hinge peegel ja südame hääle kandja. Kui paned paberile tõelised

Samuel Richardson, tuntud kui kirjade vormis romaanide meister, istus kord oma väikese kabineti akna all, kirjutades vastust lugejalt saadud kirjale. Lugeja, noor naine, oli kirjutanud talle, kuidas tema raamatud olid aidanud tal leida julgust seista oma pere survele vastu ja teha elus valikuid, mis lähtusid tema südamest, mitte teiste ootustest. Richardson sulges kirja lugemise järel

Abraham Lincoln seisis oma elu suurima otsuse ees. See ei olnud lihtsalt küsimus poliitikast või võimust; see oli küsimus õigusest, moraalist ja südametunnistusest. Ühel hommikul, kui ta kabinetis istus, tuli tema juurde lähedane sõber ja hoiatas: „President Lincoln, kui te selle otsuse vastu võtate, tõmbate endale palju vaenlasi. Inimesed ei pruugi sellest aru saada.” Lincoln

Abraham Lincoln, kes oli tuntud oma elutarkuse ja sihikindluse poolest, pidas kord kõne väikeses linnas, kus inimesed olid lootuse kaotanud. Paljud olid jäänud tööta, tulevik tundus ebakindel ning mure varjutas inimeste igapäevaelu. Keegi rahva seast küsis: „President Lincoln, kuidas me saame olla kindlad, et tulevik toob paremaid aegu? Kuidas me saame näha valgust, kui ümberringi

Ühel päeval kutsuti Abraham Lincoln külla, et ta kõneleks noorte juhtide rühmale. Teemaks oli iseloom ja võim. Lincoln, keda tunti oma rahulikkuse ja sügava tarkuse poolest, alustas oma kõnet looga. „Kui olin noor advokaat,“ alustas ta, „tutvusin mehega, kes oli tuntud oma heatahtlikkuse ja alandlikkuse poolest. Teda austati kõikjal ja tema naeratus võitis inimesed hetkega.

Abraham Lincoln istus oma kontoris ja vaatas aknast välja, kui tema juurde astus noormees, kes otsis nõu. Noormehe näost peegeldus rahulolematus ja pettumus. „Härra Lincoln,“ alustas ta, „ma lihtsalt ei leia õnne. Olen püüdnud kõike – olen rabanud tööd teha, otsinud tunnustust ja püüdnud teistele meeldida, aga õnn näib alati minu käeulatusest väljas.“ Lincoln pööras

Kauges Rootsi külas elas kord mees nimega Olav, keda tunti tema osavate käte ja kiire mõistuse poolest. Olav oli suurepärane meister, kes valmistas ilusaid mööbliesemeid ja vahvaid nikerdusi, mida kõik imetlesid. Kuid Olav armastas ka end kiita, ehk liigagi palju. “Vaadake seda tooli, mille ma tegin,” kuulutas ta ühel päeval küla keskväljakul. “Kas te teate