Elu toob meile valu. See on vältimatu. Kuid kannatus – see, kas me jääme valu juurde elama – on valik. Kannatusest võib saada õpetaja, aga ka vangivalvur. Mõnikord jääme kinni omaenda loosse: mis meile tehti, millest me jäime ilma, kui sügavalt me kannatasime. Ja kui me seda lugu kordame liiga kaua samade sõnadega, hakkab see […]
🌿Valu, kannatus ja ohvriroll – kui lugu saab puurisarnaseks Read More »
Aegade hämaruses, kus sõnad vaikisid ja valgus rääkis vaiksemat keelt, kandusid edasi õpetused, mis ei tuhmunud koos nende andjatega. Iga põlvkond on kui tulihoidja – mitte üksnes selleks, et valgust näha, vaid et valgust edasi anda. „Tule hoidja eelmistest sädemetest“ ei tähenda ainult tarkuse talletamist, vaid vastutust selle sügavuse kandmisel järgmistele. Sellest vaiksest südametule
Tulehoidja eelmistest sädemetest Read More »
Rada, mis on nähtamatu jalgadele, aga tuttav südamele Vana laulik istus tiigi kaldal ja sosistas:„Tõeline teekond ei alga sammudest väljapoole, vaid vaiksetest pöördumistest sissepoole.“Oma tõelise mina otsing ei ole rännak kuhugi mujale.See on tagasitulek koju – sinna, kuhu elu, müra ja rollid on vahepeal varju jätnud.See on meeldetuletus, et sina oled rohkem kui su nimi,
🌿Kuidas alustada teekonda oma tõelise mina suunas? – tagasi sinna, kus oled alati olnud Read More »
Ajatuid tsitaate ja aforisme teemal „Ajatu tarkuse mantlipärija“ – mõtisklusi sellest, kuidas me kanname endas varasemate põlvkondade tarkust ja loome ühendust igavikulise teadmisega: „Me ei loo tarkust tühjusest – me äratame üles selle, mis meis on olnud enne meid.“— Anonüümne „Tarkuse pärimine ei toimu läbi vere, vaid läbi vaikuse, kuulamise ja austuse.“— Pythagoras „Kes ei
Aajatuid tsitaate ja aforisme teemal „Ajatu tarkuse mantlipärija“ Read More »
Mõni ootab, et elu annaks loa. Mõni ootab, et tunneks end valmis. Mõni ootab, kuni kohustused on täidetud, kuni lapsed on suured, kuni aeg on küps, kuni keegi teine ütleb: „Nüüd on õige aeg olla sina ise.“ Aga tõde on lihtne – homsed päevad ei alga kunagi. Elu sünnib alati täna. Me ei pea ootama,
🌿Ükski päev ei ole homme – julgus elada tõetruult juba täna Read More »
Inimese meel kaldub kinni jääma sellesse, mis on kadunud. Me leiname möödunud aegu, igatseme endiseid suhteid, kahetseme valikuid või vaatame tagasi ajale, mis näis lihtsam, helgem, selgem. Kuid elu kutsub meid üles vaatama minevikku mitte läbi igatsuse ega kahetsuse, vaid läbi tänulikkuse. Sest kõik, mis on olnud, on kujundanud selle, kes sa oled täna.
Elu ei ole sirgjoon, mis algab sünnist ja lõpeb surmaga. Elu on ring – või õigemini: spiraal, mis kulgeb läbi korduvate aastaaegade. On aegu, mil kõik tärkab, ja aegu, mil kõik närbub. Me kasvame, kaotame, loome uuesti. Kes mõistab elu tsüklilisust, see ei klammerdu — ta liigub koos sellega. Sest vaimne küpsus ei ole püüe
🌿Aastaajad meis enestes Read More »
On ütlemisi, mis toidavad nagu soe leib. Ja on sõnu, mis lõikavad nagu külm raud. Inimesed elavad sõnade sees – kas kasvatavas valguses või kuivatavas varjus. Elutarkus õpetab meid eristama: kelle pilk kannab elu, kelle oma võtab elujõudu. Sest mitte iga vaade ei vääri peegeldamist, ja mitte iga arvamus ei peegelda tõde. 🌿 Dialoog õpetaja
🌿Kelle pilk kasvatab – ja kelle pilk kuivatab? Read More »
Oli kord naine, kelle südames elas laul, mis kõlas vaid teatud tuultega. Ta armus mehesse, kes kandis kindlat sammu ja tugevat vaikust. Ta uskus, et temaga koos ehitab ta pesa, mille katus ei lase vihmal langeda ja mille akendest paistab igavene kevad. Aga aastad möödusid ja laul tema sees vaikis. Mitte korraga – vaid
🌿 „Tiibade raskus“ – lugu armastusest ja vabanemisest Read More »
Esivanemate õpetus ütleb: „Enne kui kirve tõstad metsa vastu, küsi metsalt, kas oled ise sirge.“ Selles vanasõnas on peidus arusaam, et inimene peab esmalt vaatama enda sisse, mitte süüdistama ilma ega ligimest. Ometi elame sageli lootuses, et keegi teine – armastatu, juht, arst või õpetaja – tuleb ja teeb korda selle, mis meis endis
🌿Elutarkuse vahetus – „Peegel või päästja?“ Read More »