Ester Kees

Erica Jong on tabavalt väljendanud: “Haarake oma elu ohjad enda kätte ja vaadake, mis juhtub. Juhtub üks kohutav asi – süüdistada pole enam mitte kedagi teist.” Ühes suures linnas elas noor mees. Ta veetis oma päevi monotoonses töös ja õhtuid televiisorit vaadates, olles pidevalt rahulolematu oma elu ja saavutustega. Noormees süüdistas oma ebaõnnes alati teisi

Ühes väikeses külas elas peremees nimega Mihkel. Mihkel oli töökas talunik, kes hoolitses oma talu ja loomade eest suure hoolega. Tal oli vana ämber, mida ta kasutas iga päev kaevust vee toomiseks. Ämber oli küll vana ja kulunud, aga see pidas vett hästi ning Mihklile oli see kallis, sest see oli teeninud teda aastaid. Ühel

Kaugel maal elas tark kuningas. Ta oli tuntud oma õiglasuse ja kaastunde poolest. Ühel päeval tuli tema juurde noor mees, kes küsis: “Kuningas, mis on karma ja kuidas see mõjutab meie elu?” Kuningas palus mehel järgneda talle aeda. Seal seisis suur puu, mille all oli vari. Kuningas ütles: “Vaata seda puud ja selle varju. Nii

Oli kord metsaservas asuv väike küla, kus kõik elanikud armastasid kuulata hommikust linnulaulu. Eriti paistis silma üks väike laululind, kelle kaunis hääl rõõmustas kõiki külaelanikke. Igal hommikul, kui päike tõusis, kostus tema laul üle kogu küla, täites südamed rõõmu ja rahuga. Külas elas ka väike poiss nimega Mart, kes armastas väga loodust ja linde. Ta

Elas kord õpetlane, kes oli tuntud oma sügava tarkuse ja rahu poolest. Paljud tulid tema juurde, otsides juhatust ja mõistmist, sest tema teadmised ja eluviis paistsid olevat teistest kõrgemad. Ühel päeval tuli tema juurde noor mees, kes oli rahutu ja täis küsimusi. “Noor inimene,” ütles õpetlane, “kuidas saan sind aidata?” Noormees vastas: “Õpetaja, olen otsinud

Elas kord noormees, kes oli armunud kaunisse neidu. Noormees püüdis iga hinna eest võita neiu armastust, tehes talle pidevalt kingitusi, kirjutades pikki kirju ja avaldades oma tundeid valjuhäälselt. Kuid mida enam ta püüdis, seda kaugemale neiu temast tõmbus. Noormees oli murest murtud ja otsustas nõu küsida oma targalt Õpetajalt. Õpetaja kuulas noormehe ära ja rääkis

Oli kord väike kaluriküla, kus inimesed elasid suuresti oma igapäevase töö ja looduse rütmi järgi. Külaelanikud olid harjunud raskustega, mida meri ja ilm neile pakkusid, kuid alati usaldasid nad oma paate ja võimeid. Ühel tormisel päeval läks üks kalur merele. Torm oli tugevam kui tavaliselt, ja tema paat hakkas lainehoogude käes kõikuma. Äkki läksid lained