Lühilood

🐍🦜 Kuidas linnud said värvid ja madu oma rohelise naha

(Lõuna-Ameerika rahvapärimus)   Kaua, kaua aega tagasi, ammu enne kella leiutamist,mõõtsid Esimese Suure Laane loomad ja linnud aega Kuu järgi. Tol ajal olid kõik linnud lihtsad ja tagasihoidlikud – kas valged, mustad või musta-valgekirjud. Mets ise oli küll lopsakas ja sügavroheline, kuid selles kasvasid imelised lilled, mille värvid särasid nagu päike pärast vihma. Selles metsas […]

🐍🦜 Kuidas linnud said värvid ja madu oma rohelise naha Loe rohkem »

💚Kui armastus teeb inimese väiksemaks

„Armastus ei otsi omakasu.“— Piibel, 1. Korintlastele 13:5 „Kus on armastus, seal ei ole hirmu.“— Baruch Spinoza „Armastada tähendab soovida teisele seda, mis on hea.“— Aristoteles Vanad targad on rääkinud, et armastus on nagu tuli. Õiges paigas annab ta soojust ja valgust, kuid vales paigas võib ta põletada ja hävitada. Inimene otsib armastust kogu elu.

💚Kui armastus teeb inimese väiksemaks Loe rohkem »

Elukooli tarkus

Vanad inimesed on rääkinud, et maailmas on palju koole. On koole, kus õpitakse raamatutest, ja koole, kus õpetaja seisab klassi ees ning ütleb, millal tund algab ja millal lõpeb. Seal antakse ülesanded ette, vastused saab vihikusse kirja panna ja vahel võib isegi naabri vihikust piiluda, kui mõni rida meelest läheb. Aga on olemas ka üks

Elukooli tarkus Loe rohkem »

🦅 Kotka sõnum inimkonnale

Hopi rahva tarkusest inspireeritud mõtisklus   Hopi rahva tarkuses räägitakse, et inimkond seisab aeg-ajalt hetkede ees, mis on nagu lävi kahe maailma vahel. Hopi juht Valge Kotkas on öelnud: „Seda hetke, mida inimkond kogeb, võib näha kas auguna või uksena.Igaüks otsustab ise, kas ta kukub sellesse auku või astub uksest läbi.“ Kui inimene laseb end täita

🦅 Kotka sõnum inimkonnale Loe rohkem »

Mina olen – see, kes…

  Sissejuhatus – pärimustarkuse hääl Vanad targad on rääkinud, et inimene sünnib siia maailma kahe kingitusega: hingega, mis otsib oma teed, ja teadvusega, mis õpib seda teed mõistma. Elu jooksul õpib inimene tundma maad, millel ta kõnnib, inimesi, kellega ta kohtub, ja radu, mis teda läbi rõõmu ja katsumuste juhivad. Kuid kõige pikem ja sügavam

Mina olen – see, kes… Loe rohkem »

❤️Lugu armastuse kadunud tervikust

Lugu armastuse kadunud tervikust Räägitakse, et kord kogunesid filosoofid pidusöögile. Laud oli kaetud leiva, oliivide ja veiniga. Õhtu oli rahulik, lampide valgus pehme ja vestlus voolas nagu vein karikates. Kui laulud olid vaibunud ja mõtted muutunud sügavamaks, tegi üks filosoof ettepaneku: „Räägime täna armastusest.“ Teised nõustusid.Sest armastus oli mõistatus, mis oli saatnud inimesi läbi aegade.

❤️Lugu armastuse kadunud tervikust Loe rohkem »

Ära lase end tarbida

Hommik oli vaikne.Ta istus köögilaua taga, kohvitass jahtumas, telefon ekraaniga allapoole.Öösel oli ta jälle tundnud seda kummalist väsimust — mitte kehas, vaid hinges. Töö nõudis rohkem. Inimesed ootasid rohkem.Maailm näis sosistavat: ole kiirem, parem, nähtavam. Ja korraga käis temast läbi mõte: „Ära lase end tarbida kui toorainet.“ See lause ei tulnud väljast. See tuli seest.Ja

Ära lase end tarbida Loe rohkem »

🌹Maailma kauneim roos

🌹Elas kord kuninganna, kelle aias kasvasid kõige kaunimad lilled, mida võis leida igal aastaajal ja igalt maailma maalt. Seal õitsesid kevade õrnad õied, suve lõhnavad kroonlehed, sügise sügavad värvid ja isegi talve vaiksed kasvuhoonelilled. Aga üle kõige armastas kuninganna roose. Seepärast kasvas tema aias roose rohkem kui üheski teises kuningriigis. Seal olid metsikult kasvavad õunalõhnalised

🌹Maailma kauneim roos Loe rohkem »

🦅Kotkas, kes puudutas Päikest

Pärimuslik tarkusejutt   Mägede ja avarate taevaste keskel räägitakse ühest linnust, kes lendas kõrgemale kui kõik teised. See oli kotkas. Teised linnud lendasid metsade kohal, mõned järvede ja orgude kohal, aga kotkas tõusis nii kõrgele, et nägi korraga nii metsi, jõgesid kui ka mägesid. Ühel päeval küsis väike lind temalt: „Miks sa lendad alati nii kõrgele?

🦅Kotkas, kes puudutas Päikest Loe rohkem »

Küla, kus inimesed mõõtsid oma varju

🌿 Pärimuslik tarkusejutt Kaua aega tagasi, ajal kui inimesed elasid lähemal loodusele ja päikese liikumine määras päeva rütmi, oli ühes orus küla, mille elanikel oli kummaline harjumus. Igal hommikul, kui päike tõusis üle mägede, läksid nad lagendikule ja vaatasid oma varju. Nad mõõtsid seda. Mõned tõmbasid kepiga joone maasse. Mõned kasutasid nööri. Mõned lihtsalt võrdlesid.

Küla, kus inimesed mõõtsid oma varju Loe rohkem »

Ostukorv