Elutarkuse vahetus

Meie esivanemad uskusid, et elu voolab nagu jõgi – vahel kiirelt, vahel vaikselt, vahel jääb sootuks seisma.Aga nad ei kartnud seda. Vaikus ja seisak polnud häda, vaid sõnum. Nad ütlesid: „Kui vanker toppab, vaata ratta alla, mitte taeva poole.“ Toppamine ei olnud neile mitte eksimus, vaid märguanne. Kui elu jäi seisma, usuti, et tuleb kuulata

Koos pärimustarkuse, filosoofia ja vaimse selgusega. „Mitte igas seisakus ei ole rahu, ja mitte iga rahu ei ole vabadus.“ – Eesti pärimustarkus Inimese tee ei ole alati sirge ega kiire.Vahel me liigume, teadmata kuhu.Vahel jääme seisma, teadmata miks. Aga mitte kõik seismised ei ole ühesugused.Üks on hinge paus. Teine on hirmu loodud pelgupaik.Esimene kutsub kuulama.

Tõeline intiimsus ei sünni kehas, vaid südames,ei sütti kirgast leegist, vaid tasasest tõrvikust, mis kestab läbi öö.See ei ole hetk, kus teised imetlevad sind,vaid see, kui üks inimene julgeb vaadata su hinge… ja ei pöördu ära. Intiimsus tähendab lubada end näha – mitte selleks, et meeldida,vaid et olla nähtav ka siis, kui pole midagi säravat

Üks vana eesti vanasõna ütleb: „Enne kui vette hüppad, vaata, kas põhi on all.“ Ent tänapäeva maailmas, kus kiirus ja tung otsuste poole on saanud normiks, unustatakse sageli see iidne tarkus. Inimene tunneb end surve all — väliselt ja sisemiselt. „Tee juba midagi!“, sosistab meel. „Ära jää paigale!“, hüüavad teised. Ja nii astume tihti tundmatusse…