Kord elas mees, kes oli väsinud oma elust. Ta tundis, et tema koorem on liiga raske – pidevad kohustused, katkised suhted, sees kasvav rahutus. Ta tundis, et elu oli talle andnud risti, mida kanda, aga tundis ka, et ei jaksa enam. Ta lohistas seda oma järele, päevast päeva, mööda kivist rada. See kriipis maad ja […]
Lühilugu “Kui raskus muutub õpetajaks” Read More »
Oli kord rändur, kes otsis vastuseid.Ta käis templites ja töötubades, kuulas õpetajaid ja uuris raamatuid, kuulas mantrates kõlavat tarkust ja mediteeris vaikustes, mis lubasid valgust. Kõikjal öeldi talle, mida teha, kuidas hingata, mida süüa, keda armastada ja millal ärgata.Kuid ühel päeval, kui ta oli järjekordses külas, leidis ta end seisvat vana kaevu kõrval, mille juurde
Peegel, mis kuulas seestpoolt🌹 Read More »
Nad kohtusid mitte ilutulestikus, vaid vihmasel pärastlõunal.Ei olnud suurt muusikat, polnud saatuslikku pilku üle rahvahulga.Oli lihtsalt hetk.Vaikne, tavaline… ja täiesti teistsugune. Temal oli hinge sees väsimus, mida ta polnud osanud nimetada.Temal oli naeratus, mis tuli sügavalt — mitte kerge, vaid kantud.Ja kui nad rääkima jäid, ei muutunud maailm valjemaks — see muutus vaiksemaks.Ja see oli
Inspireeriv lühilugu “Seal, kus ime puudutas”🌹 Read More »
Kõige köitvam naine ei karda olla tema ise.Ta ei kanna maski, mis sobiks ühiskonna ootustega, ei püüdle meeldida ega vastanduda, ta lihtsalt on – sügavalt, vaikselt ja väärikalt kohal. Ta ei otsi päästjat ega kroonitud rüütlit.Ta ei vaja luba säramiseks,ega ruumi, mille keegi talle loovutanud on – ta võtab ruumi ilma luba küsimata,sest tema kohalolu
Tõeliselt köitev naine🌹 Read More »
Oli kord kaks inimest. Nad ei teadnud teineteise nimesid ega nägusid.Nad ei elanud samas linnas ega jaganud samu radu.Kuid nende hinges tuksus vaikne teadmine – et kusagil on keegi, kellele nad on määratud.Keegi, keda nad veel ei tundnud, aga keda nende süda juba ootas. Üks neist armastas vaikust, metsa ja sõnu,teine helisid, värve ja vaikseid
Lühilugu „Kui aeg on küps“❤️ Read More »
Lugu, mis põhineb sügaval mõttel: iga tõusmine tähendab ka millestki lahtilaskmist — mitte karistusena, vaid kui loomulik osa sisemisest kasvust. Ta ei tundnud end tugevana, kui ta edasi liikus.Ta ei tundnud end vaprana, kui lahti lasi.Ta tundis end… tühjana. Aga mitte katkisena — vaid nagu riiul, kuhu alles tuleb uus raamat.Nagu tuba, millest on viidud
Lühilugu „Iga tõus jätab jälje“🌹 Read More »
Ta ei otsinud enam uusi õpetajaid. Ta oli neid juba näinud – neid, kes jagasid tõdesid, õpetusi ja juhendeid. Kes ütlesid, kuidas elada, kuidas hingata, kuidas olla parem.Aga ühel hommikul ärkas ta teadmisega: „Minu kõige püsivam õpetaja on minus endas.“ See polnud plahvatuslik ärkamine, vaid vaikne ja soe taipamine – nagu esimene päikesekiir, mis puudutab
Rännak iseendasse🌹 Read More »
Ta ärkas keset ööd — mitte ehmunult, vaid kummalise soojusega rinnus.Alles hetke pärast meenus talle unenägu.Unenägu, kus tema südames elasid mesilased. Väikesed, kuldsed tiivulised, kes ei sumisenud lärmi ega rahutust, vaid lohutust.Nad ei tiirutanud lillede ümber, vaid töötasid vaikselt… tema sees.Tema läbikukkumiste kohal.Tema kaotuste kohal.Tema vaikses nutmises, mis oli voolanud patjadesse, kuhu keegi ei näinud.
Sügav ja tervendav lugu inimesest, kes õppis nutma nii, et see ei murra, vaid tervendab, ja lõpuks laskma lahti — mitte selleks, et unustada, vaid selleks, et edasi elada. Ta istus akna all ja nuttis.Mitte esimest korda, mitte isegi viiendat.See valu oli vana tuttav.Tuli ja läks, aga jättis alati midagi maha –väsimuse, tühjuse, vaikuse. Seekord
Ajatu lühilugu “Viimane pisar”😢 Read More »
Keskendu sellele, kuhu tahad minna, mitte sellele, mida kardad. – Anthony Robbins See tarkusetera Anthony Robbinsilt on nagu selge suunaviit elu ristteel: Keskendu sellele, kuhu tahad minna, mitte sellele, mida kardad.” Meie fookus loob meie reaalsuse. Kui keskendume hirmule, takistustele ja võimalikele ebaõnnestumistele, siis muutume ettevaatlikuks, kahtlevaks, jääme seisma või pöördume tagasi.Aga kui suuname oma
Suunaviit elu ristteel Read More »