Lühilood

Õnne leidmine pole nagu jaama jõudmine. See pole nii, et jõuame ühel päeval kohale ja tunneme ülevoolavat õnnetunnet. Lõpp-peatusesse jõudes ei toimu mingeid imesid. Alati tuleb uusi peatusi. Õnn on tee, mida mööda me liigume. Üks zen-lugu räägib naisest, kes oli kuulnud kaugest võlutud aasast, kus pidi olema rohkelt imeilusaid lilli. Ta otsustas selle koha […]

Paulo Goelho on kord kirjutanud: “Silmad on hinge peegel ja peegeldavad kõike, mis näib olevat peidetud; ja nagu peegel, peegeldavad nad ka neisse vaatavat inimest”. Silmad on looduse ainulaadne kingitus, mille kaudu on näha kogu maailma värviline, hea ja halb. Silmad on meie imelise ja keeruka organismi üks keerukamaid osi. Kõigil olenditel on silmad, kuid

Vaene juut läks rabi juurde ja kurtis: “Kõik mu elus on halvasti. Raha ei ole, naine jättis mu maha ja töökohalt lasti lahti… Anna palun nõu, mida teha.” Rabi soovitas: “Kirjuta paberile lause “Ka see läheb mööda” ja riputa see seinale.” “Ja see on kõik?” imestas paluja. “Jah, see on kõik. Mine nüüd koju.” Mõne

Isa ja poeg sõitsid rongis, mis liikus Tartust Valga suunas. 8-aastane poeg, kes rongiaknast välja vaatas, hüüdis üllatavalt: “Isa, isa, vaata, puud jäävad maha!” Isa naeratas ja lähedal istunud noorpaar vaatas haledalt 24-aastase noormehe lapsikut käitumist. Peagi hüüdis poeg jälle: “Isa, isa, vaata, pilved jooksevad koos meiega!” Noorpaar ei suutnud noormehe lapsikust kuulata ja üks

Michael Peter Garofalo on tabavalt öelnud: “Tark on see, kelle süda ja mõistus kuulevad, mida loodusel on talle öelda. Aeg annab arutust, aga sageli me lihtsalt ei märka seda”. Ta oli tehtud õlgedest ja seljas olid tal paigatud vanad kulunud teksatunked – igas mõttes tavaline hernehirmutis, välja arvatud see, et tal oli aju, süda ja

Kui ma olin alkohoolik, olid mu parimad vestluskaaslased juhuslikud joomasõbrad baarides. Kujuteldavad sõbrad. Aga teate, alkoholiuimas on meeldiv ärakuulata lõputuid lugusid teiste inimeste hädadest ja muredest, olles ise sisimas – stoiline. Tol ajal juhtus minuga sageli – jood ära pudeli tekiilat ja ütled endale: “Nüüd võib ka ära surra.” Kusjuures alkohoolikutel on ligipääs millelegi, millest

Minu filosoofia on: see, mida inimesed minu kohta ütlevad, pole minu asi. Olen see, kes olen ja teen seda, mida teen. Ma ei oota midagi ja aktsepteerin kõike. Ja see teeb elu lihtsamaks. Elame maailmas, kus matused on tähtsamad kui lahkunu, abielu on tähtsam kui armastus, välimus on tähtsam kui hing. Elame pakendikultuuris, mis põlgab

Naise jaoks on tähtis üks väga tähtis asi, mida ta peab lapsepõlvest alates õppima: oskus energiat vastu võtta ja salvestada. See on tema saatus. Mehe jaoks on ta elava vee allikas, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördub, et uut jõudu ammutada. Ta on nagu kuivanud kaev, mis ei suuda kustutada januse janu. Asjad,

Ma olen vana mees ja kaua elanud. Pöördun noorte kooliõpetajate poolt, kes on segaduses. Uskuge mind! Ma lugesin ühest šamaanist. Oli põud. Veised surid, inimesed surid. Too šamaan ütles: “Kaevake kraave! Kaevake kraave, et vihm tuleks!” Aga vihma ju pole ega tule! Kaevake kraave, ja vihm tuleb!” Uskumatud ütlevad, et see on jama. Hästi, uskuge,

  “Laske inimestel endal kannatada ja võidelda, et nad ise kõigest üle saaksid, vastasel korral ei aita neid miski. Joodik hakkab alles siis aru saama, mida ta oma eluga teinud on, kui haigus kallale tuleb…“ nii rääkis Vanga. On selline mõistujutt. Pihiisa juurde tuli munk, kes ütles: „Isa, mu vend lõi mind täna vasakule põsele