Lühilood

Elas kord naine, kelle nimi oli Kriša Gotami ning tal oli õnn elada samal ajal suure Õpetaja, Buddhaga. Kriša üheaastane laps haigestus ja suri ootamatult. Murest meeletu ema hulkus sihitult ringi, hoides surnud lapsekeha oma rinna vastas ning küsides vastutulijatelt abi ning rohtu, et laps ellu äratada. Mõned ei teinud temast väljagi, teised naersid ta […]

Talmud: “Viimasel kohtupäeval päritakse igaühe käest aru kõigi heade asjade kohta, mis Jumal on maailma loonud ja mida me oleme keeldund nautimast.” Üks mees suri ja leidis end Jumala kohtu eest. Jumal vaatas talle kaua otsa ja vaikis. Lõpuks ei pidanud mees vastu ja katkestas vaikuse: “Issand, kuidas minuga jääb? Miks sa vaikid? Kas pole

Üks mees tuli kord kuningas Saalomoni juurde ja ütles: “Mu kuningas, anna mulle nõu!” Iga kord, kui ma seisan mingi valiku ees, kaotan kaotan rahu, tasakaalu ja enesekontrolli ja une. Ma ei leia kuskil asu, kannatan ning mõtlen, kas ma tegin õigesti ja mida ma oleksin pidanud teisiti tegema.” Saalomon küsis mehelt: “Kui sa märkad

Õpetaja jalutas õpilastega teel. Neile tuli vastu ärritunud mees, kes vandus tulist kurja ja oli vihast nutma puhkemas. “Mis on juhtunud, hea inimene?” küsis Õpetaja. “Äsja solvas üks lurjus mind kõige hullemate sõnadega ja täiesti põhjuseta! Ma ei mõista, mis ma talle teinud olen!” kurtis mees. “Ta ei saanud sind solvata,” ütles Õpetaja mehele. “Kuidas

Tee ääres turritas maa seest välja kuivanud puutüvi. Keset ööd teel hiiliv varas ehmatas: ta pidas seda valvuriks, kes tahab teda kinni võtta. Kui puurondist möödus armunud noormees, võpatas ta süda: talle näis, et seal ootab teda ta armsam. Tondilugusid kuulnud laps puhkes puujäänust nähes nutma: tema pidas seda kolliks, kes teda varitseb. Puu aga

Ma olen eriline ja imeline olend, kes on kehastunud siia aegruumi, kogemaks müstilist muinasjuttu ja fantastilist mängu nimega Elu. Ma armastan ennast just sellisena ja sellepärast, nagu ma olen – olen ju Looja looming, kõiksuse teadvusesädemeke ja seega, olles mina ise, täiuslik! Ma olen väga kaunis, imeilus ja võrratu Naine! Minu sisemine ilu ja väline

Vanga tuletas teda külastanutele tihti meelde: “Solvumisest haiguseni on üks samm. Ärge kiirustage seda astuma! Ärge koguge solvanguid hinge…” Miks öeldakse, et “solvunutega veetakse vett”? Aga selle pärast, et kellegi peale solvudes määrab inimene ise oma elu raskeks. Väga sageli tumestab solvumine tema jaoks kogu ümbritseva maailma, selle valguse, soojuse ja rõõmud. Selline inimene käib

  Lugu kahest vaimsest otsijast, kes võtsid ette raske retke Himaalajas oma õpetaja külastamiseks kõrgel mäetipul. Nende lugu ei erinegi nii oluliselt meie omast, kes me rühime elumäe tipu poole. Need kaks teekaaslast ronisid mööda järsku mägiteed. Üks neist peatus aeg-ajalt, et nautida kaunist vaadet, mis mäestikust avanes ja imetleda lilli, mis tee ääres oma õieilu

Enda tähtsustamine ehk kõige võtmine enda kohta käivana on isekuse ülim väljendus, sest oletame, et kõik käib “minu” kohta. Kasvatuse ja kodustumise kaudu õpime asju isiklikult võtma. Arvame, et vastutame kõige eest. Mina, mina, mina, aina mina! Mida tahes teised teevad, ei tulene see sinust. See tuleneb neist endist. Kõik inimesed elavad oma unenäos, omaenda