Ta ei otsinud enam uusi õpetajaid. Ta oli neid juba näinud – neid, kes jagasid tõdesid, õpetusi ja juhendeid. Kes ütlesid, kuidas elada, kuidas hingata, kuidas olla parem.Aga ühel hommikul ärkas ta teadmisega: „Minu kõige püsivam õpetaja on minus endas.“ See polnud plahvatuslik ärkamine, vaid vaikne ja soe taipamine – nagu esimene päikesekiir, mis puudutab […]
Rännak iseendasse🌹 Read More »
Oli kord inimene, kellel oli terav haistmine. Mitte ainult lõhnade osas – vaid tunnete osas.Ta tundis õhus ära, kui keegi oli kurb, kui keegi oli armunud või kui keegi varjas midagi. Ühel päeval, kui ta kõndis läbi rahvamassi, tabas ta tuttavat lõhna –see polnud parfüüm ega kohv, vaid midagi pehmet, hägusat ja tugevat korraga. Hirm.
Lühilugu “Lõhnade keel” Read More »
Humoorika, kuid sügava alatooniga lugu inimesest, kes õppis, et kannatlikkus ei ole lõputu allikas – vaid väärtus, mida tuleb targalt kasutada. See on lugu piiride tundmisest, enesearmastusest ja huumorist keset elu keerukust. Tal oli alati olnud kannatlik loomus.Inimesed ütlesid:“Sa oled ikka nii rahulik. Nagu ei miski ei häiriks sind.”Ta ainult naeratas.Sest tõsi oli – ta
Lühilugu „Kannatlikkuse krediitkaart” Read More »
Ma ei tea, kas ma kunagi suudan seda täielikult sõnadesse panna, aga ma proovin. Ma räägin sulle tõelisest armastusest – mehe vaatenurgast. Mitte sellest, mida näidatakse filmides või jagatakse sotsiaalmeedias. Ma räägin sellest, mis on sügavam kui roosid, sõnumid ja lubadused. Ma räägin päris armastusest. Mitte kõik mehed ei mõista seda. Ja kui aus olla
Mees, kes elab armastuses, mitte ego varjus💚 Read More »
Ta ärkas keset ööd — mitte ehmunult, vaid kummalise soojusega rinnus.Alles hetke pärast meenus talle unenägu.Unenägu, kus tema südames elasid mesilased. Väikesed, kuldsed tiivulised, kes ei sumisenud lärmi ega rahutust, vaid lohutust.Nad ei tiirutanud lillede ümber, vaid töötasid vaikselt… tema sees.Tema läbikukkumiste kohal.Tema kaotuste kohal.Tema vaikses nutmises, mis oli voolanud patjadesse, kuhu keegi ei näinud.
Naine istus välikohvikus ja segas aeglaselt oma kohvi. Päike silitas lauda, aga tema pilk oli kuskil kaugemal — ajas, mis oli juba läinud.Ta märkas läheduses meest, keda ta tundis. Mitte just isiklikult, aga ta teadis, kuidas see mees kunagi tema vennale ülekohtu oli teinud. Väike, pealtnäha tähtsusetu lugu.Aastaid tagasi.Aga südames oli see lugu teravana alles.
Lühilugu karmast “Ring sai täis“💚 Read More »
Ta ei sündinud enesekindlana. Ta ei ärganud ühel hommikul valgustatuna.Ta kandis endas aastaid tükke, mis ei tahtnud sobituda.Valusaid sõnu, mis olid öeldud hetkedel, kui ta oleks vajanud vaikust.Puudutusi, mis ei kandnud hoolimist.Lubadusi, mis murdusid just siis, kui ta oli kõige haavatavam. Ta oli uskunud, et armastus tähendab ootamist. Leppimist. Kohanemist.Et tema väärtus peitub selles, kui
Naine, kes elab armastuses, mitte haavas💝 Read More »
Elus on valikuid, mis tunduvad hetkeks kasulikud, kuid aastate pärast hakkavad elama oma elu.Nad kasvavad sõnadest suuremaks ja muutuvad õppetunniks, mis jääb…kuni mõistad, mida sa oled loonud. Sellest loost ei alga keegi kui pahatahtlik.On vaid hirm ja vajadus, lootus ja mugavus.Aga iga põhjus sünnitab tagajärje.Ja karma ei unusta, isegi kui meie unustame. Noormees seisis kord
Karma ehk põhjuse ja tagajärje seaduse lugu “Peegli taga ootab valgus”💛 Read More »
Ta ei teadnud, kust see mõte tuli. Või pigem — sisemine hääl, mis ilmus justkui ei kuskilt, kuid kõlas tuttavalt. See polnud vali. See ei käskinud. See ütles ainult: „Iga mõte, tunne, sõna ja tegu on seeme, mille vili küpseb sinu teadvuses.“ Ta jäi seisma. Nagu oleks keegi tema sees midagi äratanud. Kas see tähendas,
Ta istus. Juba mitmendat hommikut järjest.Kohvitass käes, vaade aknast välja — samale puule, samale tänavale.Midagi temas oli rahutu. Mitte nagu ärevus… rohkem nagu kinni jäänud jõgi.Mitte voolamatus.Vaid ootus. Ta ei tundnud ennast halvasti.Ta lihtsalt ei tundnud ennast täielikult elavana.Kuni ühel hetkel, justkui seestpoolt, kõlas küsimus: „Kui kaua kavatsed veel oma sisemisel energial seista lasta?“ Ta