Lühilood

Kas te teate üht vana lugu viiest pimedast, kes lähevad elevanti vaatama? Õpetaja jutustas seda vana lugu oma õpilastele, väikestele tüdrukutele ja poistele. Ta jutustas kogu loo ja küsis väikeselt poisilt: “Kas sa võiksid mulle öelda, kes need inimesed olid, kes läksid elevanti vaatama ja siis hakkasid vaidlema?” Ta tahtis teada, kas poiss oli kuulanud, […]

Menandros vanakreeka näitekirjanik on kirjutanud: “Iga maale sündinud inimese kõrval seisab kaitseingel, et juhtida teda läbi elu müsteeriumide”. Metsas elas Õpetaja, kellel oli palju õpilasi. Õpetaja rääkis õpilastele: “Jumal on kõigis asjades. Seepärast kummardage kõige ees ja austage kõike, mida näete.” Üksõpilane läks kord metsast hagu korjama. Järsku tormas tema poole hullunud elevant. Elevandi seljas

Viis pimedat meest katsusid elevanti. Esimene pime mees võttis elevandi jalast kinni ja ütles: “Ma arvan, et elevant on nagu puutüvi.” Teine pime mees võttis kinni elevandi londist ja ütles: “Elevant on nagu suur madu.” Kolmas pime mees ütles elevandi külge katsudes: “Elevant on nagu suur sein.” Neljas pime mees katsus elevandi kõrva ja arvas:

Mees jalutas läbi pargi, kus kõndisid ringi elevandid. Ta märkas, et elevante ei hoita kinni ega nende liikumist ei piira ketid. Aiast põgenemist takistas vaid elevandi jala ümber seotud köis. Mees jälgis elevante ja oli üllatunud, et nad ei kasuta oma jõudu enda vabastamiseks ja põgenemiseks. Üllatunult küsis ta elevantide treenerilt: “Miks elevandid ei proovi

Kunagi viidi ühe elevandi lähedale kolm pimedat last, kes polnud elevandist kuulnudki ja paluti neil looma puudutada ja siis kommenteerida. Esimene laps, kes puudutas elevanti sabast, kommenteeris, et elevant on karvane ja õhuke. Teine laps, kes elevanti jalgadelt puudutas, jõudis järeldusele, et elevant on väga paks ja liikumatu asi. Kolmas laps, kes puudutas elevanti tagant

Briljantse tarkusetera on öelnud Nicholas Sparks: “Armastus on nagu tuul, te ei näe seda, kuid tunnete seda.” Elas kord lind. Teda kaunistasid kaks täiuslikku tiiba ja läikivad, värvilised, imepärased suled. Ühesõnaga, see olevus oli loodud vabana taeva all lendama ja rõõmustama igaüht, kes teda vaatab. Ühel päeval nägi lindu mees ja armus temasse. Suu imestusest

Elas kord kuningas, kes oli terve elu piinelnud kolme küsimuse käes: milline on kõige tähtsam aeg, kes on kõige tähtsam inimene, mis on kõige tähtsam tegu? “Kui ma neile kolmele küsimusele vastuse saan, alistan kogu maailma, teen, mida iganes soovin ja rahvas austab mind kui suurt tarka,” uskus ta. Loendamatu hulk tarku mehi käis kuninga

Elas kord kuningas, kellel oli hea sõber nõuandjaks ja alati kui juhtus, midagi ootamatut või õnnetus, oli sellel nõuandjal oli komme öelda: «Igal asjal on hea põhjus! Ootame, näeme!» Kuningas läks jahile ja seekord saigi põdrale pihta. Nagu kombeks, läks kuningas väärikalt, põdra hinge ära saatma, ehk noaga ta elu lõpetama aga kujutad ette! Põder

Ühe kogukonna viimasel kuningal oli kümme metsikut koera. Ta kasutas koeri vigu teinud sulaste piinamiseks. Ühel sulasel oli oma arvamus teatud asja kohta, aga see ei meeldinud kuningale mitte üks raas. Nii käskis ta sulase metsikutele koertele visata. Sulane mainis kuningale: „Ma olen teeninud teid kümme aastat ja teie tahate mind koertele toiduks visata? Palun

Kuningas Midase lugu on müüt ahnuse tragöödiast ja räägib sellest, mis juhtub siis, kui tõelist õnne ei tunnistata. Kuningas Midas armastas kulda. Ta oli seda juba terve vabakambritäis, aga ta ei kulutanud seda kunagi. Ta elas vaid selle nimel, et oma kullatükke üle lugeda ja puudutada ning armastas teadmist, et need kuuluvad talle. Ühel päeval