Lühilood

On hetki, mil inimene lakkab olemast keegi „üks paljudest“ ja saab „ainus oma taoliste seas“. See ei toimu suure fanfaariga. See juhtub tasaselt – kui ta ütleb midagi, mis ainult temale omane; kui ta vaikib, aga sa kuuled teda ikka. See hetk ei tähenda veel igavest armastust, kuid tähendab: ma näen sind päriselt. „Armastus algab […]

Vanarahvas ütles: “Kui süda on raske, siis keel muutub teravaks.” Me elame maailmas, kus sõnad lendavad kiiremini kui kuulid ja kriitika on saanud paljude vaikivaks keeleks. Aga mida peidab endast inimene, kes pidevalt teisi halvustab? Kas see on julgus rääkida otse või on see hirm maskeerunud karmuseks? Sageli pole halvustamine märgiks teise inimese tegelikust väärtusest,

Igal inimesel on aeg-ajalt vajadus kaduda — mitte teiste eest, vaid iseenda sisse. Elus on hetki, mil sõnad väsitavad, rollid rõhuvad ja maailm tundub liiga valju. Just siis tõmbub inimene tagasi, vaikusesse, sisemisse ruumi, mida vana tarkus nimetab koopaks. See lugu räägib mehest, kes ei põgenenud, vaid suundus teele iseenda tõe poole. See on mõistulugu

Vanad eestlased ütlesid: „Igal linnul oma laul, igal inimesel oma hing.” Ent kui lind hakkab laulma ainult teiste järgi, kaob tema enda viis. Nii elame me vahel elusid, mis ei kuulu meile – sest pelgame, mida naabrid ütlevad, mida külarahvas arvab, mida maailm otsustab meie kohta enne, kui oleme saanud end päriselt väljendada. On üks

Iga inimene sünnib maailma ainulaadse hääle, vaate ja valgusega. Kuid elu jooksul unustame sageli, et meie kohalolu ei pea midagi tõestama. Me püüame sobituda ja sulanduda, kuigi meie sügavaim kutsumus on olla see, kelleks meid loodi – iseenda täielikus eheduses. Ainulaadsus ei karju tähelepanu järele. Ta avaldub tasaselt – hetkes, kus keegi märkab su vaikust,

“Ärgata ei tähenda lisada midagi uut, vaid meenutada seda, mis on alati sinus olnud.” – Pythagoras 1. Sa tuled siia unustama, et võiksid uuesti meelde tuletada. Sünnihetkel suletakse mälu uks, et saaksid õppida mitte teadmise, vaid tundmise kaudu. Su hingevalgus peidetakse ajutiselt naha alla – et leiaksid selle ise taas. “Hing ei kaota kunagi oma

On lugusid, mida ei räägita valjusti, vaid mida sosistatakse nagu mets tuules – vaiksel hetkel, kui inimene on valmis kuulama. Need lood ei ela raamatutes ega seintel, vaid kehas ja tundes, seal, kus sõnadele eelneb teadmine. Vanad inimesed teadsid, et armastus ei alga peast ega lõpeta südames, vaid ärkab sealt, kus elu ise alguse saab

Armastuse aeglane tarkus. Meie esivanemad teadsid, et armastus ei ole äkiline leek, vaid tasa hõõguv tuli, mida toidetakse vaikuse, austuse ja igapäevase hoolimisega. Nii nagu tuli koldes vajab sütt ja hapnikku, vajab armastus ruumi ja teadlikku kohalolu. Vanarahvas ütles: “Mida vaiksem tuli, seda pikem hõõg.” Ja ka filosoof Aristoteles meenutas: “Armastus seisneb pigem andmises kui

Igal hingel võiks olla oma koht.Mitte ainult tuba nelja seina vahel, vaid hingekoht – salajane nišš ajas ja ruumis, kus maailm korraks vaikib ja sina ise saad end kuulda. Meie esivanemad teadsid: iga hing vajab oma vaikset sängi, kuhu elumüra ei ulatu.Olgu selleks istumispuu metsa ääres, aknanurk, kuhu langeb õhtupäikese viimane kiir, või hetk, mil