Lühilood

Naine oli alati olnud perfektsionist. Tal oli täpne ettekujutus, milline peab olema armastus, milline peab olema ideaalne partner, kuidas peavad sõbrad käituma ja kuidas elu peaks kulgema. Kui asjad läksid teisiti, tundis ta pettumust, viha ja isegi südamevalu. Ühel päeval, kui ta jälle sõbrale kurjustas, et viimane ei vastanud tema sõnumile piisavalt kiiresti, peatus ta

Metsade vahel kasvas noor tammepuu. Ta sirutas oma oksad taeva poole, igatsedes puudutada tähti, kuid tundis end väiksena ja tühisena. „Miks ma ei ulatu kõrgemale?“ küsis ta vanalt, laiaoksaliselt tammelt enda kõrval. Vana tamm naeratas rahulikult. „Kas sa arvad, et väärikus peitub ainult kõrguses?“ Noor tamm vaikis. Ta arvas, et suurus ja jõud teevad temast

Vana linnakese serval elas meister, kelle juurde inimesed tulid tarkust otsima. Ühel päeval astus tema juurde noor mees, kelle hinges valitses rahutus. „Ma otsin vastuseid,“ ütles nooruk. „Ma tahan teada, kas olen hea inimene või halb. Ma tahan mõista, kes ma tegelikult olen.“ Meister viis noormehe peegli ette. „Vaata ennast,“ ütles ta. „Mida sa näed?“

Ühes väikeses linnas elas naine nimega Alina. Ta oli alati olnud lahke ja hooliv teiste suhtes, kuid iseenda jaoks jäi tal armastust väheks. Ta püüdis alati kõigile meele järele olla, ohverdas oma unistusi ja andis endast rohkem, kui tal oli. Kuid mida rohkem ta teisi rõõmustas, seda tühjemaks ta end tundis. Ühel päeval, kui Alina

Oli kord mees nimega Dario, kes elas linnas, kus igaühe väärtust mõõdeti sellega, kui palju kulda ta omas või kui kõrgele ta oli elus jõudnud. Dario oli osav peeglikunstnik – ta lihvis ja kaunistas peegleid, nii et need peegeldasid maailma veelgi ilusamana, kui see tegelikult oli. Kuid üks asi vaevas teda – kuigi tema peeglid

Ei ole olemas head ega halba inimest – on vaid inimene. Igaühel on võimalus saada tõeliseks Inimeseks. Võimaluse loob teadmine, teadmist annab õpetus. Kuid tarkuseks saab vaid see õpetus, mis on hinge puudutanud ja südames vastu helisenud. Päheõpitud teadmine kinnitab mõistuse olemasolu, kuid ainult sügav tarkus kannab inimkonda edasi ja annab võimaluse ellu jääda. Ilma

Anna istus vanas rannakohvikus, sõrmed ümber sooja teetassi. Tema süda oli täis segadust. Viimaste aastate jooksul oli ta pidanud lahti laskma inimestest, unistustest ja olukordadest, mis olid talle kunagi olulised olnud. Ta vaatas kaugusse, kus lained voogasid kindlas rütmis – nad tulid ja läksid, viies kaasa killukesi rannaliivast, kuid alati tuues midagi uut. Kas lahti

Naine istus akna all ja vaatas, kuidas vihm aknaklaasile langes. Taas üks õhtu, mil ta tundis end nähtamatuna, kuigi ta ei olnud üksi. Teises toas istus tema elukaaslane, pilk ekraanile naelutatud, justkui tema kohalolu ei loeks. Varem oli ta lootnud, et asjad muutuvad. Ta oli püüdnud rääkida, seletada, paluda. Ta oli otsinud süüd enda seest,

Oli kord küla, kus inimesed sündisid sisemise jõu ja tarkusega. Nad olid kui mäed – kindlad ja vankumatud. Kuid aja jooksul hakkas nende vägi tasapisi hääbuma. Inimesed tundsid end väsinuna, kurnatuna ja eksinuna, kuid keegi ei osanud öelda, miks. Küla serval, kõrge mäe otsas, elas tark naine, kes oli näinud paljusid põlvkondi ja teadis elu