Lühilood

Winston Churchill, tuntud oma terava vaimukuse ja kiire taibu poolest, osales kord kõrgetasemelisel banketil. Lauas oli tema kõrval prominentne daam, kes polnud tuntud just kõige sõbralikuma suhtumise poolest. Kuna vestlus lauas muutus pingeliseks, otsustas daam Churchilli provotseerida. Ta vaatas peaministrile otsa ja ütles mürgiselt:„Peaminister, kui mina oleksin teie naine, paneksin teie kohvi sisse mürki!“ Toa […]

Oscar Wilde viibis kord teatrisaalis pärast oma viimase näidendi esietendust, kus publik aplodeeris talle püsti seistes. Peale etenduse lõppu tuli tema juurde üks elegantne härrasmees, silmad säramas vaimustusest. „Härra Wilde,“ alustas mees, „teie näidend oli suurepärane! See puudutas mind hingepõhjani. Tunnen, nagu oleksin osa sellest loost, nagu oleksite kirjutanud minu enda elu.“ Wilde, kergelt muigel

Frida Kahlo istus oma ateljees, ümbritsetuna lõuenditest ja maalivärvide lõhnast. Tema silmad olid suunatud pooleliolevale maalile, mis peegeldas mitte ainult tema keha, vaid ka tema hinge armid. Külastajaks sattunud noor naine jälgis tema tööd aukartusega. “Frida,” küsis naine ettevaatlikult, “kuidas sa suudad maalida sellist valu ja muuta selle ilusaks?”🌹 Frida pani pintsli käest ja vaatas

Kord pöördus noor teadushuviline Nikola Tesla poole ja küsis vaimustunult: „Kust te oma geniaalsed ideed saate? Kuidas on võimalik luua midagi nii erakordset, mida keegi teine pole varem ette kujutanud?“ Tesla naeratas rahulikult ja vastas: „Vaikusest. Kõik suured ideed sünnivad vaikuses. Kui sa õpid kuulama vaikust, räägib universum sinuga. Kõige geniaalsemad mõtted on peidus müra

Leonardo da Vinci istus oma stuudios, maal käeulatuses, kui teda külastas noor kunstihuviline, kellele Mona Lisa juba siis suurt mõistatust valmistas. Pärast pikka imetlemist küsis noormees Leonardolt: „Miks te Mona Lisa naeratuse nii salapäraseks tegite? Kas seal peitub mõni eriline saladus?“ Leonardo naeratas vaevumärgatavalt ja vastas: „Saladus? Ei, see on hoopis peegel. Mona Lisa naeratus

Pablo Picasso istus hotelli fuajees, sigar sõrmede vahel, vaadates rahulikult möödujaid. Tema kohalolek tõmbas tähelepanu, kuid ta näis sellest olevat ükskõikne, süvenenud oma mõtetesse. Üks noor ajakirjanik, kes oli kuulnud Picasso suurtest saavutustest, kogus julgust ja astus tema juurde. Paber ja pliiats käes, kummardus ta natuke ettepoole ning küsis: “Ma palun vabandust, maestro, et teid