„Mul on tunne, et kõik on korraga liiga palju…” sosistas ta, silmad akna poole keeratud. Hääl värises natuke – just nii palju, et kuulaja pidi vaikima, et mitte seda värinat katkestada. Teine inimene tema kõrval – mees, keda ta armastas – tahtis juba suu avada.Tal oli peas valmis terve rida mõtteid, mida öelda:„See läheb mööda.”„Sa […]
Ainult kuula mind…🌹 Loe rohkem »
Oli kord inimene, kelle sees elas peidetud tuli. Mitte valguse, vaid põletava kuumuse tuli. Ta ei näidanud seda igapäevaselt välja, aga mõnikord – ootamatult – paiskus see leek temast välja: sõnas, pilgus, vaikuses, mis lõikas sügavamalt kui karje. Ta ei saanud alati aru, kust see tuli tuli. Mõni olukord, mõni pilk, mõni sõna – ja
Mõnikord usaldame inimesi kogu südamest.Anname neile vaikuses oma parima – headuse, helluse ja haavatavuse.Me usume, et nad hoiavad meid sama hoole ja armastusega, nagu meie neid.Aga vahel juhtub, et just need, kellele kõige enam toetume, teevad kõige sügavama haava. Löök hinge ei jäta sinikat – aga see jääb kumisema.Vaikuses kõlab küsimus:“Miks sa tegid mu hinge
Kui süda saab haavata🌹 Loe rohkem »
Oli kord inimene, kes kandis endas palju unistusi. Ta tahtis maalida. Ta soovis armastada.Ta igatses reisida, õppida, jagada oma lugu maailmaga. Aga… “Aga mul ei ole piisavalt aega.”“Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea.”“Aga äkki ma jään üksinda.”“Aga mis teised arvavad?” Iga “aga” istus ta teele nagu väike aed. Mitte kõrge, mitte terav
Lühilugu „Aga kui väike aed” Loe rohkem »
Ühel vaiksel sügisõhtul, kui maailm tundus väsinud ja vaikus sügavam kui tavaliselt, istus üks inimene akna all, käed süles, silmad suletud. Ta ei otsinud vastuseid raamatust ega kellegi teise sõnadest. Ta küsis iseendalt:„Miks ma ikka ja jälle samadesse mustritesse tagasi kukun? Miks ma vahel tunnen, et elu voolab, ja teinekord, et ma lihtsalt püüan ellu
Kujuta ette, et sul on armsam. Kõige kallim maailmas.Ja kujuta nüüd ette, et tema armastab sind tingimusteta. See kõige kallim……on su keha. Peatu hetkeks. Hinga. Ja küsi endalt:Kui palju ma olen oma kehale haiget teinud?Kui sageli olen teda proovile pannud, teda eiranud, ohverdanud?Kui sageli olen temast mööda vaadanud – justkui ta poleks elav, tundlik, püha?
🌺 Mu kallis keha – kõige truum armastaja🌺 Loe rohkem »
Ta ei olnud valjuhäälne. Ei pidanud kõnesid ega otsinud tähelepanu. Ta tuli vaikselt, pehme pilgu ja soojade silmadega, ning kui sa temaga kohtusid, jäi midagi sinus justkui teistsuguseks. Mitte seetõttu, et ta midagi ütles — vaid kuidas ta kohal oli.Inimesed tundsid end tema kõrval nähtuna.Mitte sellepärast, et ta küsis palju, vaid sellepärast, et ta kuulas
Valgus, mis ei küsi luba❤️ Loe rohkem »
Elas kord inimene, kes arvas, et elu määravad olukorrad – ilm, inimesed, õnn ja ebaõnn. Kui päev oli ilus, tundis ta end hästi. Kui keegi oli tõre, muutus ka tema tuju. Kui midagi läks nihu, uskus ta, et “elu on raske”. Ta oli nagu laev, mida lained ja tuuled pillutasid. Ühel vihmasel päeval, kui kõik
Oli kord inimene, kes kogu oma elu oli otsinud – rahu, armastust, kindlust, tähendust. Ta oli proovinud kõike: õppinud, pingutanud, kogunud, planeerinud.Tema süda oli täis soove ja ta käed täis kinnitusi – hoides kinni kõigest, mis võiks tuua talle selle, mida ta ihaldas. Ühel päeval, olles taas väsinud sellest lõputust püüdest, istus ta üksinda puu
Lahtiste käte seadus🌹 Loe rohkem »
Elas kord inimene, kes kandis enda sees tunnet, et temas on midagi enamat, midagi puhast, kirkalt helendavat. Aga ta ei näinud seda. Iga peegeldus, mille ta endast sai, näitas vaid rohmakaid servi, varju ja valu. Ta küsis endalt: „Miks mu elu on olnud täis nii palju raskusi? Miks nii palju valu, kaotusi, hirme ja
Sisemise sära saladus💎 Loe rohkem »