Lühilood

Kui mitut inimest sina tead, kes oleks valmis iseendaga leivad ühte kappi panema? Keegi, kes on armunud iseenda peegelpilti ja kelle lemmikmeloodiaks on nende endi hääle kõla? Kas võib juhtuda, et sa ise oled üks neist inimestest? Üldjoontes ei ole enese armastamine üldse halb asi – ennast tulebki austada, armastada ja hoida. Mõnel juhul muutub […]

Carl Van Doren on kord imetabavalt öelnud: “Looja mõõdupuu on see, kui palju elu ta oma töösse paneb.” Elas kord maailmakuulus maalikunstnik, kelle maalid olid tuntud oma erakordse loodusläheduse ja elujõu poolest. Inimesed, kes tema teoseid nägid, tundsid, et nad ei vaata lihtsalt maale, vaid et nad on osa maailmast, mida kunstnik lõi – justkui

Kord oli naine, kes alustas uut suhet mehega, kes oli tema jaoks hooliv ja siiras. Kuid peagi hakkas naine märkama, et tema uues suhtes kerkisid üles tunded ja mälestused, mida ta arvas ammu unustanud olevat. Väikesed konfliktid ja erinevused panid teda vahel käituma impulsiivselt ning tooma esile vanad hirmud ja ebakindlused, mille ta oli arvanud

Oli kord noor naine, kes tundis, et tema elu on täis vastuolulisi tundeid ja mõtteid. Ta püüdis olla õnnelik ja rahulolev, kuid ikka ja jälle sattus ta mõtete keerisesse, mis tõmbas teda tagasi minevikku, täis hirme ja kahtlusi. Ühel õhtul, vaikuses mõtiskledes, mõistis ta, et tema meel on nagu aed, ja et iga mõte, mida

Ühel päeval tundis naine, et tema elu on täis kaootilist energiat ja segadust. Ta tajus oma mõtetes ja südames raskust, mis takistas teda edasi liikumast. Selle asemel, et minna otsekohe lahendust otsima, otsustas naine võtta aega ja mediteerida. Olles sügavas mõtluses, mõistis ta, et tema elu on nagu vana maja – täis asju, mida ta

Elas kord naine, kes tundis end sageli ärritununa ja pettununa. Ta leidis alati põhjuse, miks tema elus ei läinud asjad nii, nagu ta lootis, ja süüdistas sageli teisi enda ebaõnnes – kolleege, lähedasi, ja vahel isegi sõpru. Naisele tundus, et elu oli täis vigu, mis justkui tema kontrolli alt väljusid. Ühel päeval otsustas naine minna

Elas kord noor poiss nimega Artur, kes tahtis saada osavaks käsitöömeistriks. Ta imetles küla parimat õpetajat ja meisterkunstnikku nimega Jaan, kelle loodud asjad olid täis ilu ja täpsust. Artur unistas, et ühel päeval saab ka temast sama osav käsitööline, ja otsustas paluda Jaanil end õpetada. Ühel hommikul läks Artur Jaani juurde ja ütles: “Palun õpeta

Elas kord kaupmees nimega Tariq, kes juhtis suurt karavani läbi kõrbe, vedades väärtuslikke kaupu ühest linnast teise. Tariq oli kogenud teekonnajuht, kes oli harjunud kõrbe rasketes tingimustes navigeerima, teades, et igal reisil võivad ette tulla raskused. Tema karavan oli tuntud selle poolest, et see suutis alati sihtkohta jõuda hoolimata raskustest ja vaenulikest kõrbemaastikest. Ühel päeval,

Elas kord noor mees nimega Amir, kes oli tuntud oma rõõmsameelsuse ja laia sõpruskonna poolest. Amir oli alati inimestega lahke ja lahke, kuid tema sõprade seas oli üks, kes paistis silma oma erilisuse poolest – tema nimi oli Reza. Nad olid olnud sõbrad lapsepõlvest saadik, kuid nende sõprus polnud alati lihtne. Reza ei olnud selline