Ühel kevadel otsustas inimene istutada oma aeda uue taime. Mitte tavalise porgandi või kartuli, vaid midagi erilist – seemne, millele polnud nime. Ainult sisetunne, et kui ta seda õigesti hooldab, sünnib midagi ilusat ja suurt. Naabrid vaatasid üle aia ja küsisid:“Mis sa sinna mulda panid?”“Usalduse,” vastas ta.“Ja?”“Ja õige suhtumise.” Nad naersid. “Ei midagi konkreetset? Pole […]
Mees istub pargis ja mõtleb: “Naine on rumal ja kuri. Sõbrad – ebausaldusväärsed. Elu – üks suur viletsus. Raha pole, tervis on läbi…” Ta ei märka, et tema selja taga seisab keegi. Hiiglaslik, kaunitiivaline ingel, hoides käes suurt lumivalget märkmikku ja kuldset sulepead. Ingel kirjutab hoolikalt kõik mehe mõtted üles – sõna-sõnalt. Ta mõtleb endamisi:
Lugu inimesest, kes avastas, et geeniuse sära ei tulene üksnes temast endast – vaid ka meist kõigist, kelle sees elab vaikne potentsiaal, sageli maha surutud, unustatud või edasi lükatud. Ta armastas raamatuid.Eriti neid, mille taga oli nimi, mis kõlas nagu legend: suured mõtlejad, kunstnikud, loojad. Kui ta neid luges, tekkis tal tihti tunne:„See mõte on
Lühilugu „Peegeldus paberil” Read More »
Naine oli aastaid otsinud vastuseid: Kuidas olla õnnelik? Kuidas leida rahu? Kuidas tunda end armastatuna? Ta oli proovinud kõike – uusi suhteid, tööalaseid edusamme, vaimseid kursusi, tervislikku eluviisi. Kõik andsid korraks midagi… aga mitte seda püsivat kohalolu, mida ta igatses.Midagi jäi ikka puudu. Midagi oli alati „veel vaja”. Ühel päeval, kui ta oli väsinud otsimisest,
Lugu inimesest, kes pidas kaua pisaraid nõrkuseks, kuni ühel vaiksel hetkel mõistis, et nutmine ei lõhu meid – see peseb maha selle, mida me enam ei pea kandma. See on lugu kaastundest iseenda vastu ja lubadusest tunda kõike päriselt. Ta oli õppinud varakult tugev olema.“Ära nuta.”“Hoia end üleval.”“Sa pead hakkama saama.” Ja ta hakkas.Ta hoidis
Lühilugu „Koht, kus vesi voolab” Read More »
Ükskord küsis laps vanaisalt: „Kas puud palvetavad?” Vanaisa muigas ja vaatas aknast välja, kus kaseoksad õõtsusid tuules ja kuldne valgus paitas rohtu.Ta vastas: „Ei. Aga nad elavad nii, nagu palvetaksid.” Laps jäi mõttesse.„Aga kuidas see saab olla?” Vanaisa silitas aeglaselt habet.„Sest nad usaldavad elu. Nad ei sunni õisi avanema, nad ei karda tuult, nad ei
Vaikus, mis palvetab🤍 Read More »
Elas kord inimene, kes oli terve elu otsinud tähendust. Ta õppis, töötas, kogus teadmisi ja auhindu. Tema päevad olid täis tegevust, aga ööd – kummalist tühjust. Ühel hetkel, kui kõik tundus saavutatud, tundis ta väsimust, mida ei parandanud uni, ega vaikust, mis ei toonud rahu. Ühel varahommikul, peaaegu kogemata, läks ta metsa. Ta ei otsinud
Tagasitee iseendasse🤍 Read More »
Oli kord naine, kes armastas meest, kes oli katki – mitte väliselt, vaid seesmiselt.Tal olid teravad servad, kaitsemehhanismid, kõik vastused varnast võtta, aga sügaval sisimas – hirm, et teda ei armastata sellisena, nagu ta päriselt on. Naine tahtis teda aidata. Rääkis, õpetas, soovitas raamatuid ja loenguid. Mees noogutas, ent sulgus veelgi enam. Ühel päeval naine
Ükskord kogunesid inimesed väikesesse linna, et arutada – kas kliima tõesti muutub, kas metsaraiet peaks piirama, kas loodusel on „õigusi”, ja kas inimene on ikka selle planeedi kroon. Koosolek kestis tunde. Sõna said poliitikud, teadlased, ärimehed. Üks rääkis kasumist, teine eetilisusest, kolmas toonitas: „Aga kas see kõik ikka päriselt juhtub?” Nende selja taga, akna taga,
Kevad ei küsi luba🌹 Read More »
Oli kord inimene, kes rändas mööda maad, otsides vastust: „Mis määrab elu käigu? Kas usk? Kas Jumal? Kas saatus?” Ta külastas õpetajaid, kuulas pühakirju, luges raamatuid. Igaühel oli oma vastus. Aga miski ei jäänud päriselt kõlama. Lõpuks, väsinuna, istus ta mäe otsas. Seal ei olnud sõnu. Ainult tuul, mis paitas tema põski. Vihm, mis kastis