Lühilood

Lugu inimesest, kes pidas kaua pisaraid nõrkuseks, kuni ühel vaiksel hetkel mõistis, et nutmine ei lõhu meid – see peseb maha selle, mida me enam ei pea kandma. See on lugu kaastundest iseenda vastu ja lubadusest tunda kõike päriselt. Ta oli õppinud varakult tugev olema.“Ära nuta.”“Hoia end üleval.”“Sa pead hakkama saama.” Ja ta hakkas.Ta hoidis […]

Ükskord küsis laps vanaisalt: „Kas puud palvetavad?” Vanaisa muigas ja vaatas aknast välja, kus kaseoksad õõtsusid tuules ja kuldne valgus paitas rohtu.Ta vastas: „Ei. Aga nad elavad nii, nagu palvetaksid.” Laps jäi mõttesse.„Aga kuidas see saab olla?” Vanaisa silitas aeglaselt habet.„Sest nad usaldavad elu. Nad ei sunni õisi avanema, nad ei karda tuult, nad ei

Elas kord inimene, kes oli terve elu otsinud tähendust. Ta õppis, töötas, kogus teadmisi ja auhindu. Tema päevad olid täis tegevust, aga ööd – kummalist tühjust. Ühel hetkel, kui kõik tundus saavutatud, tundis ta väsimust, mida ei parandanud uni, ega vaikust, mis ei toonud rahu. Ühel varahommikul, peaaegu kogemata, läks ta metsa. Ta ei otsinud

Oli kord naine, kes armastas meest, kes oli katki – mitte väliselt, vaid seesmiselt.Tal olid teravad servad, kaitsemehhanismid, kõik vastused varnast võtta, aga sügaval sisimas – hirm, et teda ei armastata sellisena, nagu ta päriselt on. Naine tahtis teda aidata. Rääkis, õpetas, soovitas raamatuid ja loenguid. Mees noogutas, ent sulgus veelgi enam. Ühel päeval naine

Oli kord inimene, kes rändas mööda maad, otsides vastust: „Mis määrab elu käigu? Kas usk? Kas Jumal? Kas saatus?” Ta külastas õpetajaid, kuulas pühakirju, luges raamatuid. Igaühel oli oma vastus. Aga miski ei jäänud päriselt kõlama. Lõpuks, väsinuna, istus ta mäe otsas. Seal ei olnud sõnu. Ainult tuul, mis paitas tema põski. Vihm, mis kastis

Südamega elamine ei tähenda elutormides murdumist ega kõigile meeldimist. See tähendab ausat ja ehedat kohalolu.See on oskus vaadata elule otsa ilma maskideta, kuulata inimesi mitte vastamiseks, vaid mõistmiseks. See on julgus tunda, mitte ainult teada. Südamega elades annad sa maailmale midagi, mida ei saa mõõta sõnades ega saavutustes – sa annad end. Oma kohalolu. Oma

Õpilane istus kivisel künkal, käed rusikas, silmad punnis vihast.„Ma ei taha enam temaga rääkida!” sisistas ta. „Ta toob minus välja… midagi, mida ma vihkan. Ma ei ole selline! Aga tema paneb mind karjuma. Ma ei ole kuri – aga tema kõrval ma tunnen, nagu oleksin.” Õpetaja istus ta kõrvale. Vaikselt. Mitte, et vastata, vaid et

„Mul on tunne, et kõik on korraga liiga palju…” sosistas ta, silmad akna poole keeratud. Hääl värises natuke – just nii palju, et kuulaja pidi vaikima, et mitte seda värinat katkestada. Teine inimene tema kõrval – mees, keda ta armastas – tahtis juba suu avada.Tal oli peas valmis terve rida mõtteid, mida öelda:„See läheb mööda.”„Sa

Oli kord inimene, kelle sees elas peidetud tuli. Mitte valguse, vaid põletava kuumuse tuli. Ta ei näidanud seda igapäevaselt välja, aga mõnikord – ootamatult – paiskus see leek temast välja: sõnas, pilgus, vaikuses, mis lõikas sügavamalt kui karje. Ta ei saanud alati aru, kust see tuli tuli. Mõni olukord, mõni pilk, mõni sõna – ja