Lühilood

„Tarkus ei ole omand, vaid osalus. Ära istu ukse taga, kui su nimi on kirjutatud sissepääsule.“ Sissejuhatus: Tuhandete istujate laud Eesti pärimus räägib, et iga hing, kes ärkab, äratab endas ka vana laulu – laulu, mida on lauldud ennemuiste, tule ääres, mõtetes ja vaikuses.See laul ei ole kellegi oma, aga ta kuulub igaühele, kes teda […]

Sissejuhatus – Nähtamatu niidi tarkus Iidsetel aegadel usuti, et kogu elu on kootud nähtamatu niidiga – niit, mis ühendab inimest päikesega, puud maaga, hingerahu tähevalgusega. Meie esivanemad ei jaganud maailma osadeks – nende jaoks oli kõik seotud, kõik vastastikku mõjutatud. Kui vesi solvus, jäi põld kuivaks. Kui inimene palvetas, tundsid puud end kuulduina. Sellest teadmisest

Elus on hetki, mil otsimine muutub vaikuseks. Need on hetked, mil me ei küsi enam, vaid kuulame. Just siis sünnivad kõige sügavamad taipamised – lihtsad, aga elumuutvad. See lugu on rännak sisemisse keskmesse, sinna, kus pole vaja midagi tõestada. Seal sünnib mõistmine: Mina olen. Varahommikul, kui maa oli veel kastene ja mets vaikne, istus noor

Kõige sügavamad tõed elust ja olemisest ei ela keerulistes teooriates, vaid lihtsates, vaikselt kohalejõudvates taipamistes. Me küsime: kust kõik alguse saab? Mis on elu kese, kui kõik muutub? Universumil on omad seadused – nähtamatud, aga alati kohal. Ja esimene neist on kõige lihtsam ja kõige võimsam: Mina olen. See tarkuse vahetus õpetaja ja õpilase vahel

Armastus</a></a></a></a></a></a></a></a></a></a></a> ei teki mürinaga. Ta ei vajuta uksekella ega nõua tähelepanu.Ta tuleb tasa – nagu hommikune udu põlluserval või esimene suits korstnast, mis näitab, et keegi on kodus. Esimene kiht on veetlus — pilgud, naeratused, tärganud soov.Teine on kõhklus — „Kas sina ka?“ „Kas mina tohin?“Aga kolmandas kihis… tekib midagi, mida vanaema nimetas „silmade ära