Lühilood

Intervjueerija (I): Tere. Sind tuntakse kui Naist, kes lõpetas otsimise. Mida see tähendab – lõpetada otsimine? Naine (N): See ei tähenda, et ma loobusin kasvamast. See tähendab, et ma loobusin pidevast sõltumisest välistest suundadest. Ma olin varem otsinud õpetajaid, juhendeid, süsteeme. Olin tüdinenud sellest, et alati püüan vastuseid kelleltki teiselt saada. Ühel hommikul, väga vaikselt, […]

Kes on Ajakandja?Ajakandja ei ütle kunagi: “Kiirusta.” Ta sosistab: “Veel mitte.”Ta on olnud kõrval neile, kes tahtsid loobuda just enne läbimurret.Ta istub vaikselt nende lähedal, kes küsivad: “Miks mitte juba praegu?”Ja kui kõik tundub hiljaks jäänud, ütleb tema: “Nüüd.”Sest tema ei loe aega tundides – vaid sügavuses, valmisolekus ja sisemises klikkimises. Intervjueerija (I): Ajakandja, inimesed

Intervjueerija (I): Härra Vaikus, sa tuled alati siis, kui keegi lõpetab märkamise. Kes sa oled? Härra Vaikus (HV): Mina olen see, kelle kohalolekut keegi ei märka – kuni see kaob.Ma olen soe käsi, mida ei suruta, sest ta on alati olemas.Ma olen leib laual, mille eest ei tänata, sest ta on seal igal hommikul.Ma olen

Intervjueerija (I): Tere, Ihaldus. Sa oled nähtamatu, aga sind on tunda südames ja silmades. Mis või kes sa õigupoolest oled? Ihaldus (IH): Ma olen unistuse esimene hingetõmme.Ma ärkan, kui keegi tunneb, et “midagi on veel”. Ma ei ole juhus. Ma olen kutse – mitte meelele, vaid hingele.Seal, kus mind ei ole, pole liikumist. Aga kui

Ta oli üks tavaline inimene. Mitte kangelane ega pühak, lihtsalt inimene, kellel oli süda, mis tundis liiga palju, ja mõistus, mis küsis liiga tihti:„Aga mis mina sellest saan?“ Ühel päeval, kui elu tundus eriti vaikne ja tuhm, nägi ta pargipingil istumas võõrast — vanainimest, kelle pilk vaatas kaugele, justkui otsiks midagi, mida enam ei leia.