Lühilood

Ühes vaikses külas elas tark vanamees, keda inimesed sageli külastasid, et leida vastuseid oma küsimustele. Ühel päeval tuli tema juurde noor naine, kes kandis oma südames rasket koormat. “Ma olen otsinud Jumalat igalt poolt,” ütles ta. “Ma olen palvetanud, käinud templites, otsinud vastuseid raamatutest ja rääkinud paljude õpetajatega, kuid ma ei tunne Jumala kohalolu. Kuidas […]

Kauges ajastus, kui aeg polnud veel nii kiire ja maailm hingas looduse rütmis, kohtusid kaks hinge – Kaie ja Alar. Nad ei olnud kunagi varem teineteist näinud, kuid kui nende pilgud kohtusid, tundsid nad kummalist soojust, nagu vana tuttava naeratust üle aja ja ruumi piiri. See polnud pelgalt juhus, vaid midagi, mis tundus ürgselt tuttav.

Thomas Edison töötas väsimatult, püüdes leiutada kauem kestvat elektripirni. Kümned katsetused ebaõnnestusid, ja tema assistent, kes oli tema kõrval kõik need kuud töötanud, oli juba kaotanud lootuse. “Thomas,” ütles assistent ühel hilisõhtul, kui veel üks eksperiment nurjus, “võib-olla on aeg alla anda. Oleme proovinud juba sadu kordi. Võib-olla pole see lihtsalt võimalik.” Edison tõstis pilgu

 Ludwig van Beethoven istus oma väikese klaveri ees, kui üks tema õpilastest küsis: „Miks te loote muusikat, kui maailm võib olla nii karm ja ebaõiglane? Mis on selle mõte?“ Beethoven vaatas noort muusikahuvilist tõsise pilguga ja vastas: „Muusika ei ole ainult helide kogum. See on elu peegeldus. Iga noot, iga paus kannab endas elu sügavamat

Ludwig van Beethoven istus üksinda oma kitsukeses toas. Ta sulges silmad ja kuulas vaikust, mille katkestasid tema enda mõtted – mõtted kaotusest, valust ja pimedusest, mis ta hinge varjutasid. Ometi, isegi selle vaikuse sees, tundis ta noote – noote, mis moodustasid uue meloodia. Ühel päeval küsis temalt üks austaja: „Kuidas te suudate luua nii võimsaid

Thomas Edison töötas oma laboris, ümbritsetuna klaastorudest, metalltraatidest ja lugematutest märkmetest. Tema sõber, kes aeg-ajalt tema edusamme vaatama tuli, jälgis teda üks õhtu pealt ja küsis: “Thomas, kuidas sa suudad nii kaua töötada? Sa oled juba kuid elektripirni kallal tegelenud, aga tulemust pole näha.” Edison vaatas üles, naeratades rahulikult. “Kõik tuleb sellele, kes ootab,” ütles

Ludwig van Beethoven istus oma väikese klaveri ees, sõrmed justkui tantsimas klahvidel, kui sõber astus tuppa. Sõber, kes oli tulnud Beethovenit külastama, heitis pilgu noodilehtedele ja kuulis helisid, mis rääkisid otsekui hinge sügavustest. Kuid samas ta naeratas veidi kriitiliselt. “Beethoven, kas sa ei karda, et inimesed ei mõista sinu muusikat?” küsis sõber. “See on nii

Thomas Edison seisis oma laboris, valgustades ruumi üksnes küünlaleegiga. Ta oli päevade kaupa töötanud uue valgusallika kallal – elektripirni, mis võiks muuta maailma. Kuid selle uudsus ei toonud talle alati heakskiitu. Paljud tema ümber pidasid seda hullumeelseks ideeks. “Thomas,” ütles üks tema tuttav, “kes küll vajaks sellist valgust? Küünlad ja laternad töötavad ju hästi. Miks